Juba kunagi ammu, kümme pluss aastat tagasi, oli unistus efektsest sissemarsist - paraja plärinaga mootorratta maja ette parkinud, jõuab õppejõud loengusse kiiver käes ning selle kerge liigutusega lauale poetanud, küsib veidi karuse häälega: "Kas küsimusi on?". Emotsiooni võiks muidugi lisada liblikalik muundumisprotsess, kus elegantse liigutusega nahkkombe lahtilukustamine paljastab ahvatleva liibuva kleidiga naise. Nojah, sellest viimasest unistusest sai loobutud juba eelmisel aastal, mõistes, et selline muteerumine on võimalik vaid suhteliselt külmade ilmade korral või tegevusega kaasnev aroom erineb oluliselt Chanel number viiest. Kuid algus on ikkagi paljutõotav, võiks öelda - käega katsutav, kus isegi karune hääl tuleb kevadistel/ sügisestel sõitudel kõne alla.
Jaanuaris loengukava kokku leppides tekkis lootus unistuse realiseerimiseks. Eksami ajaks sai Tallinnasse sätitud paljulubav päev aprillis ja kellaajaks üks päeval.
Lubatud kuupäeva lähenedes süvenes aga otsustamatus. LuxEkspress tegi bussisõidule supersoodustuse - 5€ ots ning seega sai pühapäeval piletid ostetud. Piisav hulk väsimust toetas võimalust viis tundi bussis raamatut lugeda, peale tööpäeva lennujaama päikselises peatuses gigantse Eesti lipu all Ülemiste järve vaadeldes pudeli õlut libistada ja lihtsa võimaluse töölt kellaajaliselt põgeneda. Veidi lootust lisas võimalus vihmasele ilmale või öökülmadele. Vastukaalu pakkus võimalus tööajast mootorrattaga tšillida, unistust täide viia ja mingil kujul jälle eneseületusega tegeleda. Nojah, aga mis siis kui rattaga midagi juhtub? Aga kui ma ei jõua, ei suuda?
Pool tundi enne bussi väljumist said otsustuse aluseks pesemata pea ja õpetaja kiri. Mis siin ikka - tegelikult oli õpetaja kiri siiski viimane piisk otsustuskarikasse- kui juba kohtunikukoolituse võimalust pakutakse, kuidas ma siis tunnistan, et tühja Tallinna sõidu ees põnnama lõin. Eksamiküsimused panin võrku, et vähendada riske tegemata töödest ja jänes pakkis ennast lõvinahka.
Tankimispeatuses Kivi tänava otsas, oli veel viimane kõhklusehetk, kuid siis läks sõiduks. Piibe maantee sai valitud vaiksema liikluse ja huvitavama tee tõttu. Selgus, et seda otsust sain mitmeid kordi neetud, kohati ka roppude sõnadega. Piibe maantee algab pika piiranguga, seega paljude autode ja mitmete neoonvärvides kenade meestega. Aegviidu kandis oli aga kogu teekate ära kooritud ning asemele pandud pehme killustik. Ehedalt lõi silme ette pilt kui õpetaja aasta tagasi Võru tänaval mu killustiku sisse saatis, kuulamata mu härdaid palveid. Kogemus, mis tol korral saadud, lõi killustikuna ratta alt, küll mitte 10 meetrit nagu toona vaid 10 kilomeetrit! Hea oli, et hääled kiivris seekord vaikinud olid, peale esimesi kilomeetreid tuli ohtralt tõlkimatut sõimu serbo-horvaatia keeles ning isegi paljukuulnud meremehed oleks seda kuuldes piinlikkuse käes häbenema hakanud. Aeg-ajalt sai küll sekka pikitud tänusõnu õpetajale eelmise aasta jubeda killustikukogemuse eest ja paar positiivset sõna leidsin ka sügissõidule, kus antud lubadus mitte eales kruusale minna, siiski häbiväärse huku leidis. Enne kui kogu see jubedus läbi sai, olin ma juba jõudnud kirikule kroonlühtri lubada, ajaga totaalselt umbe joosta ja põlvedest/ kubemest lootusetult haigeks jääda. Kuid emotsioon pääsemisest oli ülev, taaskord tundsin siidist ja siledat asfalti ratta alla ja kiirus....hmmmm....tuli iseenesest. Kokku kulus Tallinnas tööle jõudmiseks ca kolm tundi, kus puhkepause kokku vahest kümmekond minutit (Jõgeva, Jäneda).
Siis tuli unistuse realisatsioon. Puhas pluus puhketoas selga ja audikasse. Pikema sammuga kui kontsadel, veidi lohakam kõnnak, kiiver lauale ja kohustuslik lause: "Kas teil küsimusi on?". Ei olnud! Olid vaid suured silmad ja täielik vaikus. Nii korralikult ei ole tudengid veel eksamil käitunud.
Tegelikult oli ka üks eksamieelne lepingu (altkäemaksu) pakkumine: "Kui saaks hindeks ühe, parandaks aasta aega teie tsiklit tasuta!". No mis sa kostad, ma lubasin kahte kui kütuse ka saab... Lõpuks pole kumbagi, noormees sai nelja :)
Mis reaktsioonid olid - "Kus su tsikkel on?", "Kas sa tulid tsikliga?", "Vii sõitma ka, mis siis, et mul kiivrit ei ole, ma istuks taga!", "Sa näed täna nii sportlik välja!", "Ma ei ole sind kunagi pükstes näinud, oled kohe teistsugune!", "Kas sa kogu tee Tartust sõitsid?", "Teised võtavad kevade saabudes tavaliselt riideid vähemaks!", "Kas sa lähed bussiga tagasi?".
---
Kommentaar pealkirjale. Keskkooli kirjanduse tunnist meenus seisukoht - "Ikka ja alati olla, aga nii, et olemises oleks väärtust!"
