Korteež

Täna oli saateauto ja teine juhendaja, hea harjutus harjumuse tekkimiseks eksamile. Sõit oli oluliselt rahulikum, kuigi pidasin meeles ja rakendasin plaati "kiirendus". Rattal juhendaja on lähemal, teravam ja intensiivsem. Seega on ka eksam rahulikum!
Sõbraga oli suurepärane klapp ja tõmme. Kiitusi sadas kui sooja vihma. Seda oli harjumatult palju - kas ma tõesti sõitsin nii nagu polnud oodata? No ega ma salga, kiita on ikka hea saada!

Esimese emotsionaalse vaidlusega sain ka hakkama, no mitte ei mõista, mis minusse läks! Nagu siis kui autojuhilube nooruses tehes kooli teooria eksamil õpetajaga vaidlema läksin ja õpetaja lõpuks täheldas - politsei käest saaksid õiguse aga praegu on eksam ja siin on vastused ette antud. No igatahes oli seekord juhendajal teoreetiliselt õigus, kuid praktiliselt asja võttes teeks ikka sama moodi. Nagu ka aastate eest.

Minutid lõpuni

See lõpu lähenemine on ahistav- kurva emotsiooniga. Siis saab mõnu läbi, jääb vaid veel soorituse ilu või põrumise valu. On veel loetud asjad, mis peab ära tegema. Ringi kihutades püüan nautida iga sekundit, iga õpetussõna ja hetke salvestada. Isegi kahju on kui kuuled, et mõned käsud jäid lihtsalt ütlemata (nagu jalg piduril). Kõik sõnad on ju üles loetud, tallele pandud ja oma jälje jätnud.

   "Sa naudid?"
   "Täiega, aitäh sulle! Mulle meeldib su hääl kui sa kihutad, kiirendad! Ma kaifin kui sa tantsid"
   "Lõdvestu siis! Hoia mind tugevamalt põlvedega, kuid õrnemalt ülalt - usu, me tantsime veel paremini!"
   "Jah, ma tunnen! Jaaaaaaahhhhhhh.........." 

Põike fenomen on põlved ja keha asend. See on võimalik! Juba kujuneb! Kui kaks korda järjest välja tuleb, siis saab lõpuks hakkama. Kuid 50ga platsil ringi kihutada on tsipa palju, miks nad muidu hoovide ette 30e märke panevad. Olen vist autogagi vaid korra sarnast nalja teinud, muidugi hullemas kohas- parklas ja lisaks kässariga ümber pööranud. Aga kaassõitja ei oleks pidanud mind nii tigedaks ajama.... Siin pole tigedust vaja, vaid nautimist!

Uus eesmärk

Kui finiš on paika pandud, siis tuleb selle poole joosta. Ei ole mingit võimalust, et naudid veel protsessi, teed trenni ja süüvid iseendasse. On vajadus kindlal ajal teha kindlad tegevused rahuldaval tulemusel, on eesmärk lõpetada.
Tegelikult on veidi kahju- mõnu on pakkunud siiani just eneseületuse nautimine ja emotsioonide vaheldusrikkus, metoodika vaatlus ja õppimise jälgimine. Eneseanalüüs ja protsess... Lisaks kolm tundi nädalas sõitu, mida kardetavasti lõppjoone ületamisel väheneb.

Mis tunne on treeneril sportlase esitust vaadata? Kui tugevad on tema emotsioonid võistlusel?

Vabadus valida

Super! See on nauditav ja turvalisust pakkuv kui tead kuhu sõidad. Täna anti võimalus ise marsruut teha vaid sihtpunkt paika pannes. Seega ei pidanud viimase minutini närviliselt ootama käsklust "vasakule" või "paremale" vaid sai juba pikalt ette planeerida oma liikumine. See mulle meeldib! Justkui Palle üksi linnas :P

Kadedus võtab silmanägemise ära

Ei osanud arvatagi, et juba ammu planeeritud reis Nelijärvele sel nädalavahetusel nii tugevad emotsioonid esile manab. Ablikaasa, kes tavaliselt sel üritusel rattaga käib, tahtis vihmapilve kartes autoga minna, kui mina sellepeale ähvardasin ratta ärandada ja hoopis ise kaherattalist kasutada. Igatahes ähvardus toimis. Aga vaadata ma teda ei suutnud - kui ta linna piiril vastujuhtimisslaalomit tegema hakkas, tinistas täiega ära- silme ees läks mustaks ja näost läksin roheliseks. Äkki on see põhjus, miks juhendaja rattaga saadab? Õnneks pidas mees korra kinni, et kilekaid peale tõmmata ja rohkem ma teda ei näinud, sest ka sportautol on kiirendus ja piisavalt võimu...

Tund oli päeval olnud mõnus. Lausa uskumatult mõnus! Sõltumata minu tüüpilisest hirmust enne sõitu, või on see hoopis eneseviha saamatuse pärast, oli kõik ülinauditav. Tundus, nagu oleks juhendaja pakkunud võimaluse ennast hästi tunda, isegi vastujuhtimisslaalom oli kavas. Muidu peab pidevalt põikama, kuigi hoopis slaalom on niiiiii hea! Kujutan juba ette kuidas edaspidi maanteel sõitma hakkan ja suure vingerdamise peale politsei pidevalt puhuma paneb.
Jah, põiked. Kolme sõidutunni kohta on vaid kolm rahuldavat ette näidata, selliseid kus keha paigal ja ratas teeb soolot. See on tuntav, see on kaif! Ja siis proovid uuesti täis lootust nautida, kuid tulemus on taas puine vänderdus.
Sõidutund alapealkirjaga "Ma ei taha veel lõpetada, mul on hea", asendub küll statistiliset võttes olukorraga, kus järgmisel korral ei tule midagi välja. Aga ma tahan sõita! Ma tahan kogu aeg sõita! Annan endale aru, et see on maniakaalne. Eriti kui õhtuse ürituse enamik teemasid jälle motika juurde suunduvad, tekitades võõristust naiste seas ja segadust meeste hulgas. Kuigi tajun, et viimaste kordade areng ei ole nii kiire kui võiks (loe: olematu), on tekkinud niipalju usaldust, et oleksin võimeline üksinda pusima.
Siis ei oleks vähemalt nii piinlik.

Juhendaja pani paika finiši. Sinna on kaks nädalat. Kas tõesti...

Hääled peas - kas peaks abi küsima

Mitte ei tahtnud täna tundi minna. Väga ebameeldiv tunne, nagu läheks eksamile. Eneseusaldus on jälle vajunud kusagile teadmatusse. Sügav hingamine pidi aitama - surub alateadvuse poolt kopsudesse tiigri eest põgenemiseks jäetud õhu välja.

Aga need hääled peas... Autoga (!), üksi (!),  mööda linna sõites kuulen kõrva tulevaid hääli, mis vastavalt liiklussituatsioonile käsutavad- pidurda, suund, käigud alla, aeglussõit, läksime, kiirendus, suund välja, kiirendus. Mis sa tegid? (Vastan häälele kõvasti - "ära küsi, ei tea!" - ja seda autoga sõidu ajal!) Valgusfooridest startides võib unustada unelemise, sportauto annab jälle mõõdu välja. Suuna lülitan välja käsitsi enne automaatikat, puudub veel, et käike hakkaks pidurdusel allapoole läbi klõpsima...
Peale tundi läksid hääled valjemaks, kuid lisandus veel gaasi nõue aegulssõidul. Huvitav, kas ma kõrvaltvaatajale tundun veel normaalne? Kas ka siis kui valgusfoori taga jalaga autot toetan...

Otsast peale

Jah, maja kukkus kokku. Miks? Hakkasin ennast juba ratta seljas hästi tundma ja unustasin põhilise, vundamendi. Ja siis kui Sõbra-Võru nurk kõikidest vigadest korraga ja peaaegu valusalt, aga igaljuhul piinlikult märku andis, jäi järgi ainult toss. Kõik edasised tegevused, mis tagant võisid tunduda põiked, oli tegelikult kätevärin. Sellel kohal oleks võinud tunni pooleli jätta, sest midagi asjalikku sealt enam ei tulnud. Paras jooma minna ahastusest ja enesehaletsusest....
P...

Lähen parem trenni. Oodake vaid!

Üksi on parem

  "Ütlesin täna nõukogus välja, mis ma arvan!"
  "Siis peaks midagi erilist tegema..." jäi juhendaja märkus minu poolt tähelepanuta ja tõsiselt võtmata.

Isegi siis kui juhendaja ratta küljest mingeid teipe eemaldama asus ja lõbustatult küsimusele vastamata jättis, ei osanud ma veel midagi hullu karta.
  "Nagu näed, ei ole mul ratast."
  "?????"
  "Toeta mõlemad jalad maha ja hoia ratast kinni. Ma tulen peale"
  "?????????!!!!!!!!!!!!!!!! Oi, ei!!"
  "Sõidame. Mina enam jalgu maha ei pane, sina juhid."
  "Kas sul elukindlustus on tehtud? Kas sa tead, mis sa teed?" Appi!!!
Õigus oli küll sellel, et hommikused tööasjad olid momentaalselt peast pühitud ning ainus, mis kõrvus kohises oli vererõhk. Ma ei julge iseenda eestki vastutada, nüüd veel juhendaja ka. See jääb minu südametunnistusele. Homne Postimees kirjutab - "Autokooli õpilane, kelle rattale oli teadmata põhjustel roninud ka sõiduõpetaja, sõitsid enesekindlalt kuid pidurdamatult reka alla."

Kohale jõudsime. Minu nägu vist ei olnud parimate päevade killast, pakkudes järjekordse aasimispõhjuse. Nüüd ma tean kui hea on üksi sõita, kui vaid oskaks ka!

Maniakk

Naabrimees läks oma BMWga sõitma. Ratas jäi üle vaatamata. Tagurdas sadulas istudes nii, et jalg oli all. Seljas oli T-särk, lühikesed püksid ja plätad. Kiiver kukkus paar korda maha ja rihm jäi kinnitamata. Põlved olid laiali - kuidas ta nii sõita saab?
Mis see minu asi on...