"Rattaga või rattata (st bussiga)" on uus "olla või mitte olla"

Juba kunagi ammu, kümme pluss aastat tagasi, oli unistus efektsest sissemarsist - paraja plärinaga mootorratta maja ette parkinud, jõuab õppejõud loengusse kiiver käes ning selle kerge liigutusega lauale poetanud, küsib veidi karuse häälega: "Kas küsimusi on?". Emotsiooni võiks muidugi lisada liblikalik muundumisprotsess, kus elegantse liigutusega nahkkombe lahtilukustamine paljastab ahvatleva liibuva kleidiga naise. Nojah, sellest viimasest unistusest sai loobutud juba eelmisel aastal, mõistes, et selline muteerumine on võimalik vaid suhteliselt külmade ilmade korral või tegevusega kaasnev aroom erineb oluliselt Chanel number viiest. Kuid algus on ikkagi paljutõotav, võiks öelda - käega katsutav, kus isegi karune hääl tuleb kevadistel/ sügisestel sõitudel kõne alla.
Jaanuaris loengukava kokku leppides tekkis lootus unistuse realiseerimiseks. Eksami ajaks sai Tallinnasse sätitud paljulubav päev aprillis ja kellaajaks üks päeval.

Lubatud kuupäeva lähenedes süvenes aga otsustamatus. LuxEkspress tegi bussisõidule supersoodustuse - 5€ ots ning seega sai pühapäeval piletid ostetud. Piisav hulk väsimust toetas võimalust viis tundi bussis raamatut lugeda, peale tööpäeva lennujaama päikselises peatuses gigantse Eesti lipu all Ülemiste järve vaadeldes pudeli õlut libistada ja lihtsa võimaluse töölt kellaajaliselt põgeneda. Veidi lootust lisas võimalus vihmasele ilmale või öökülmadele. Vastukaalu pakkus võimalus tööajast mootorrattaga tšillida, unistust täide viia ja mingil kujul jälle eneseületusega tegeleda. Nojah, aga mis siis kui rattaga midagi juhtub? Aga kui ma ei jõua, ei suuda?
Pool tundi enne bussi väljumist said otsustuse aluseks pesemata pea ja õpetaja kiri. Mis siin ikka - tegelikult oli õpetaja kiri siiski viimane piisk otsustuskarikasse- kui juba kohtunikukoolituse võimalust pakutakse, kuidas ma siis tunnistan, et tühja Tallinna sõidu ees põnnama lõin. Eksamiküsimused panin võrku, et vähendada riske tegemata töödest ja jänes pakkis ennast lõvinahka.

Tankimispeatuses Kivi tänava otsas, oli veel viimane kõhklusehetk, kuid siis läks sõiduks. Piibe maantee sai valitud vaiksema liikluse ja huvitavama tee tõttu. Selgus, et seda otsust sain mitmeid kordi neetud, kohati ka roppude sõnadega. Piibe maantee algab pika piiranguga, seega paljude autode ja mitmete neoonvärvides kenade meestega. Aegviidu kandis oli aga kogu teekate ära kooritud ning asemele pandud pehme killustik. Ehedalt lõi silme ette pilt kui õpetaja aasta tagasi Võru tänaval mu killustiku sisse saatis, kuulamata mu härdaid palveid. Kogemus, mis tol korral saadud, lõi killustikuna ratta alt, küll mitte 10 meetrit nagu toona vaid 10 kilomeetrit! Hea oli, et hääled kiivris seekord vaikinud olid, peale esimesi kilomeetreid tuli ohtralt tõlkimatut sõimu serbo-horvaatia keeles ning isegi paljukuulnud meremehed oleks seda kuuldes piinlikkuse käes häbenema hakanud. Aeg-ajalt sai küll sekka pikitud tänusõnu õpetajale eelmise aasta jubeda killustikukogemuse eest ja paar positiivset sõna leidsin ka sügissõidule, kus antud lubadus mitte eales kruusale minna, siiski häbiväärse huku leidis. Enne kui kogu see jubedus läbi sai, olin ma juba jõudnud kirikule kroonlühtri lubada, ajaga totaalselt umbe joosta ja põlvedest/ kubemest lootusetult haigeks jääda. Kuid emotsioon pääsemisest oli ülev, taaskord tundsin siidist ja siledat asfalti ratta alla ja kiirus....hmmmm....tuli iseenesest. Kokku kulus Tallinnas tööle jõudmiseks ca kolm tundi, kus puhkepause kokku vahest kümmekond minutit (Jõgeva, Jäneda).

Siis tuli unistuse realisatsioon. Puhas pluus puhketoas selga ja audikasse. Pikema sammuga kui kontsadel, veidi lohakam kõnnak, kiiver lauale ja kohustuslik lause: "Kas teil küsimusi on?". Ei olnud! Olid vaid suured silmad ja täielik vaikus. Nii korralikult ei ole tudengid veel eksamil käitunud.
Tegelikult oli ka üks eksamieelne lepingu (altkäemaksu) pakkumine: "Kui saaks hindeks ühe, parandaks aasta aega teie tsiklit tasuta!".  No mis sa kostad, ma lubasin kahte kui kütuse ka saab... Lõpuks pole kumbagi, noormees sai nelja :)

Mis reaktsioonid olid - "Kus su tsikkel on?", "Kas sa tulid tsikliga?", "Vii sõitma ka, mis siis, et mul kiivrit ei ole, ma istuks taga!", "Sa näed täna nii sportlik välja!", "Ma ei ole sind kunagi pükstes näinud, oled kohe teistsugune!", "Kas sa kogu tee Tartust sõitsid?", "Teised võtavad kevade saabudes tavaliselt riideid vähemaks!", "Kas sa lähed bussiga tagasi?".


---
Kommentaar pealkirjale. Keskkooli kirjanduse tunnist meenus seisukoht - "Ikka ja alati olla, aga nii, et olemises oleks väärtust!"

Päev enne

Ootamatu võimalus järjekordsest laisast nädalavahetusest välja saada, viis meid juba reedel linna. Põhjust Vapsikuga tiirutada ei pidanud ju välja mõtlema - rohkem kui nädal ei olnud me teineteist näinud, siis on ju mõned lennutunnid enam kui oodatud.

Eesmärk sõidul sai ka paika pandud - värske juhiluba oli ARKis arvatavasti juba ootamas. Aga kümme päeva on pikka aeg. Appi, mis see pool aastat siis veel on, tuli ahastus peale esimesi meetreid sõites. Kuidagimoodi koperdasime ARKi ja õuduspildid järgmise päeva ees kaotasid positiivsed emotsioonid sootuks. Korraks sai mõeldud ka erinevatele variantidele, mida juhendajale öelda - ma jäin haigeks, surin ära, kaotasin ratta võtmed, ratas andis otsad, kütus sai otsa, magasin sisse, olen ootamatus pohmakas, ...  Pikalt mõtlesin ka põhjuseid, mis ma ei saa kaasale depoosse taksot teha, kui ühtegi head mõtet pähe ei tulnud.
Jõudsin siis mehele tööle järgi, tema astus tagumisele istmele ja mina arvasin, et sinna me jääme. Töökaaslase saatsin kiiresti kontorisse sisse, juba tunne näitas, et head nahka asjast ei tule. Tasakaalu nagu ei olekski olnud, kohalt ära ei saa, ümberkukkumine tundus kõige loomulikum tegevus. Siiski sain liikuma ja külili ei läinud. Elegansust aga ei mingit - kobakäppade kokkutulekul oleks see tegevus esikoha taganud. Suuri teid pidi, aeglussõitu tehes, et mingil tingimusel ei peaks jälle kohalt startima, jõudsime kohale. Mehe olekus õhkus veelgi rohkem ebakindlust järgmise päeva ees, kuigi ta otse midagi ei öelnud. Depoo juures oli aga palju tühje parkimisplatse ning meest-ratast oodates sai harjutatud manöövreid. Enesekindlus hakkas ettevaatlikult taastuma.

Tundsin peale paaritunnist sõitu ennast juba päris kobedalt, kui õhtul mees naaberkontori tuttavaga jutuajamisest rääkis -
   "No, kas jäid ellu?"
   "??"
   "Nägin, et sul tuli naine rattaga järgi ja viis sind kuhugi."
Enesekindlus sai hävitava hoobi kuklasse...

Ootamatu ettepanek

Kui ma juba nädala aega koos lastega maal mittemidagitegemist olin harrastanud, vihmas kügelenud, päikese käes varbaid liigutanud ning tundnud taandarenemise esimesi märke, helistas järsku juhendaja ja kutsus triatloni turvama. Jah, pidin ütlema, et nädalavahetusel midagi plaanis ei olnud ja põhjust linna minna, Vapsiku juurde, ei pidanud just kaua "pähe määrima". Kaasale ettepankut tehes ei näinud ma küll erilist vaimustusepuhangut kerkimas. Temal ratas remondis ja nädalavahetusel teised plaanid ja kuhu me lapsed jätame ja... Kui siis asja organiseerima hakates sõber mehele ratast selliseks ettevõtmiseks laenata ei tahtnud ja üldse meid mõistusele püüdis kutsuda, viidates oma rattaralli kogemusele, hakkasid minul jälle emotsioonid suureneva võnkeamplituudiga toimima. "Ma ei saa hakkama, sest ma veel ei oska" ühelt poolt ja "kui juba juhendaja kutsus, siis kes veel peaks teadma, mida ma suudan", teiselt poolt, jalutasin närviliselt mööda maja ringi püüdes kohutavalt teada saada, mis edasi juhtub. Lapse sokutasin kiiresti sõbrantsi juurde, kuigi veidi süümekaid tundes, et muidu nii vähe temaga suhtlen. Rääkisin emotsionaalselt oma hullusest ja tema ei osanud haige inimesega muud teha kui leppida ning asjasse leebelt suhtuda. Tänud sulle!
Ühesõnaga - andsin oma nõusoleku osaleda ning teatasin seda ka õhtul kodus. Mees ohkas ning leidis, et peab ikka oma haige naise järgi vaatama ning nõustus kaasa tulema. Asja leevendas tugevalt see, et kokkulepe jäi vaid üheks päevaks.

Järgnevatel päevadel püüdis kaasa ratta remonti kiirendada ja sealt vaadati põhjuse peale pika pilguga. Neid pikki pilke tuli veel mujaltki. Õnneks ei olnud enam mina ainus, kes nende osaks sai! Kuigi tundub, et põhjuseks ikka.

Raskused on... maha lükkamiseks

Ilu ja jõunumbrite harjutamiseks tuleb ikka raskused kätte võtta. No tegelikult sobivad nad tagumisele istmele ka päris hästi. Eriline nauding on segajad hiljem maha raputada ning taas tõdeda - üksinda on ikkagi kõige parem.

No tegelikult algas kõik sellest, et kohtasin majas juhendajat ning kurtsin talle oma rasket saatust seoses siduriga. Heatahtlik ja hakkaja nagu ta on, pakkus kohe välja, et tule läbi, teeme korda. Sain siis seda kodus korra mainida kui kaasa õhtul siduri parajaks reguleeris nii, et mure korraga pühitud oli.

Järgmisel päeval armukesega jalutama minek oli jälle eripärane - nüüd siis esmakordselt Palle üksi linnas ehk kontrolli ei kusagil. Ei kedagi ees suunda näitamas ega taga tegevust arvustamas. Suure ähmiga suutsin Riia tänaval vapsiku välja suretada, mille peale paar ehitusmeest naaberautost sõbralikult lehvitasid. Igatahes, ette ei jäänud kellelegi ja see tagas enesetunde säilimise.
Jalutama minemisel oli aga olulisem eesmärk- tänasest sai vapsiku passi minu nimele. Teenindaja ARKis sattus üliõpilane olema, kes oigas ja aigas tükk aega, piidles platsile jäänud masinat ning imestas õppejõudude ootamatute hobitegevuste üle. Igatahes said asjad kiiresti ja muredeta korda.
Loomulikult ei saanud aga ARKist tulles lemmikplatsi vahele jätta. Peale veidi juhendamist ja meeldetuletamist, hakkas ka tunnetus tulema. Märkus teemal "armastus kooli rataste suhtes", ei läinud küll seekord õigele pinnasele. Tundub, et juhendaja ei olnud blogi veel lugenud...

Siis jõudis kaasa Tallinnast tagasi ja viis oma armukese hooldusesse. Pakkudes talle transporditeenust ei mõelnud ma kordagi võimalusele autot kasutada, kuigi oleks vist võinud. Kaasa ka ässitas takka - juhendajat sa ju sõidutasid... Kokkuvõttes jäime ellu ja midagi erilist ka aset ei leidnud. Siiski - mõtle enne järgi kui taksot teed! Kui mees lõpuks koju sai viidud, oleks Vapsik kui kammitsaist lahti pääsenud.

Õhtune jalutuskäik

Käisin õhtul oma armukest jalutamas. Õieti küll meie, sest ka abikaasa võttis oma armukese kaasa. Veidi kõhe on küll sõita kui keegi taga ei turva ja Püha Vaim ka kiivri hüljanud on, kuid see-eest oleme siis vaid meie - Tulekera ja mina. No ja eesmärgi näitab üks sinine bike. Siiski, üks Opel tahtis meid teelt välja trügida, naine roolis, lapsed peal. Hiljem tegi abikaasast sellise möödasõidu, et arvasin ratta kraavi sõitmas. Ja mille krdi pärast need peeglid pidevalt paigast ära lähevad?

Bike sõitis küll tavaliselt eest ära kui meie veel tutvumisharjutusi tegime, kuid see ei häirinud meid oluliselt. Meil oli mõnus, isegi siduritunnetus tekkis juba õrnalt. Kuid ta võtab siiski liiga sügavalt - mänguruum jääb lühikeseks. Estakaadi trikki ei saanudki eile kätte...

Uus algus

Iga lõpp on uue algus. Kõikidest otsitutest jäi silma just tema- esimesel pilgul veidi uhke ja peenutsev aga siiski sõbralik ja mänguline.
Läbi vihma ja läbi päikese jõudsime me Tartusse, esimesed 180 km uue armukesega!

Siiski, ei mingit chilli - kuna ähvardav äikesepilv muudkui lähenes, utsitas muigav abikaasa pidevalt sõitu jätkama. Puurmani lapsele järgi jõudes olid sõrmed tuimad ja põlved püsisid rattalt alla ronides samas asendis veel mitme sammu jagu. Sammud aga hakkasid tulema alles siis kui parem jalalaba suutis taastuda krambist. Püksid olid nii märjad nagu oleks alla teinud, aga mõtteid katkestamisest ei tulnud kordagi pähe. Alles Laevas hakkas veidi külm.

Tunnetus ei ole veel hea - jalapidur oli veelgi kõrgemal, sidur võttis väga kaugelt ja järsku, käigud olid harjumatud. Aga kiirus oli normaalne ja siiski oli see minu esimene nii pikk sõit. Ära tegin! Vabandan kõikide ratturite ees maanteel - tegelesin veel enda ja sõbraga, ei märganud/ suutnud vastu tervitada. Järgmisel korral!

Mälestus /Hornetile/

Käed liibuvad kätele ja silmad viivitavad silmil, nii algab armastuse lugu.
... 

See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul. See on andmise ja keelamise, ilmutamise ja taasvarjumise mäng. Mõned naeratused ja natuke argust ja pisut armsat kasutut tõrkumist. Ei mingit saladust teistpool praegust, ei võimatu püüdlemist, ei varju veetluse taga, ei kobamist pimeduse põhjas. Piisab sellest, mida anname ja saame. Me pole pitsitanud rõõmu viimseni, et väänata välja temast valuviina.  See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul..... 

...

Lõpeta siis viimane laul. Armastus sulagu mälestuseks ja valu lauludeks. 

...
Olgu su käte viimane puudutus leebe, nagu öö õis.

"Seisa paigal viivuks oo ilus lõpp ja ütle oma viimased sõnad vaikuses."
Kummardan su ees ja hoian kõrgel lampi, et valgustada sulle su teed.

/R. Tagore/

---
taustaks/ hetke "kummituslugu" - http://www.youtube.com/watch?v=91AsNEDBV2g

Lõpp

16 kilomeetrit, keskmine kiirus 23 km/h, max kiirus 68 km/h
Päev sai läbi. Ma peaksin olema õnnelik! Eesmärk sai täidetud! Emotsioonid on aga vahelduvad- kui ennemalt oli kõikumise amplituut sõidust sõitu, siis praegu muutub kord sekundis- ikka nii, et rahulolust pisarateni...

---
   "Tule, tantsime täna oma lahkumistantsu! Olgu see ilus ja ülev!"
   "Jah, armas, suru mind põlvedega ja usalda - see saab olema ülemlaul!"
   "Mulle ei meeldi lahkumine..."
   "Olgu sinu käte viimane puudutus leebe, nagu öö õis..."

---
"Teeme eksami harjutused läbi! Kui sa juba pirdurdusega alustasid, siis see esimesena!"
Sõbraga on suurepärane klapp, isegi pinge annab järgi kui tunnen, et täna ei ole see "päevad pole vennad" kord. Juhendaja ei jää rahule mu põikega, kuid ega ma ise ka ei jää. Küllap kunagi tuleb see päev kui ma ka põike niimoodi ära teen, et juhendaja rahulolevalt naerataks. Teised harjutused tunduvad rahuldavad.

"Mis sul linnas kõige ebamugavam on, mida sa läbi tahaks sõita?"
"Pimedad tõusudega ristmikud. Annalinna ringi sain eile selgeks."
"Võta asja rahulikult, ennemalt jää seisma- ei ole vaja punnitama hakata!"
Usalda aga kontrolli, seega läheb viimane linnasõit Annelinna ringile, aga ka tõusud said läbi sõidetud. Ebamugavad on nad ikkagi. Mitte et ma nendega hakkama ei saaks, aga kas ka nii, et rahvasuus "kurjadeks tähenärijateks" tituleeritud eksamineerijad rahule jäävad?

"Oioi!" kostub järsku Turu tänaval kõrva. Mis juhtus? Mis ma tegin? Suund on väljas, jalad on kohal, põlved on paagis, kiiver on peas, sõidan otse, õiges reas, rehvid tunduvad terved... "Mis ma tegin?"
"Sul ei ole jalg piduri peal!"
"Ma püüan," langes kivi kolksuga südamelt, enesekindlus taastus ja rahulolu positiivse märkuse üle levis kui soe laine.

---
Eksamineerija, pikk, tugev aga muheda naeratusega mees, takseerib pikalt ID kaardi pilti. "Teil on juuksed pildil teist värvi!" Et mul ka pabinas ühtki head lauset ei tulnud, kiivrisoengust oleks võinud rääkida või koledast võõrasõest.
Enne meie etteastet tegi platsiharjutust noormees teisest koolist ja see mõjus enesetundele hästi. Tema toimetuste vaatamine, eriti kuna need arvestatavaks loeti, võttis kätevärina oluliselt vähemaks- minu juhendaja ei oleks sellisena mind küll eksamile lubanud. Kindlust lisas ka kahe katse võimalus, olematu tõus ja megalahmakas kast kaheksa tegemiseks. Tundus, et treening oli arvestanud kätevärina koefitsendi kõikidesse harjutustesse sisse! Vaid kiiruskatsed olid veidi ebamugavast kohast ja põige tuli küll välja pigem võnge, kuid ametnikele oli see piisav.
Linnasõit kulges mööda lihtsat trassi, erilisusi sisse ei pandud - pikad otse sõidud, pikad foori või keeramise seisakud. Ausalt, ma olen eksamis isegi veidi pettunud- ei midagi erilist, pinget ega põnevust, eneseületust või proovilepanekut. Tuleb meelde keskkooli füüsika riiklik lõpueksam, mis minu elu ainsaks füüsika viieks sai- ei mingit pinget, sest kolm eelnenud aastat oli olnud põhjalik ja karm.

---
   "Aitäh sõber, sa olid super! Aitäh sulle kogu aja eest, mis koos veetsime!"
   "Meil oli hea, aitäh sullegi!"

Kuigi ma peaksin olema õnnelik, on sõitu lõpetades pisarad silmas. See oli viimane sõit armukesega ja õnnejoovastuse asemel olen tegelikult kurb. 
"Mis juhtus?" küsis juhendaja eksamisõidu autost väljudes ja mulle otsa vaadates.
"Sul oli nii tõsine nägu ees, et arvasin halvimat" püüdsin kiiresti mingit normaalsemat põhjust oma emotsioonidele leida.

Punkti hommikule oleks pannud see, kui edukalt eksamisõidult tagasi boksi suundudes oleks tagasiteel mingi karmi jamaga hakkama saanud. See viieminutiline sõit jäi vist kogu aja kõige pingelisemaks ponnistuseks.
---

taustaks / hetke "kummituslugu" - http://www.youtube.com/watch?v=UHB-e6g0fAA

Valikud

Juba pikemat aega imetlesin Bastionis üht pitskostüümi. Selline kreemikas, hästiistuv, elegantne. No ja mina seal sees muidugi ka. Läksin aga hoopis Motohoovi ja ostsin kolmekihilised sõidupüksid. Raha jäi bentsu jaoks veel järgi....

Lõpu soojendus

Viimane kord enne eksamit. Kõik kulgeb normaalselt, isegi hästi.
Annelinna ring, tuleme Pikalt tänavalt. Juhis kõrvas annab teada, et sõidame ringilt vasakule. Vaba ring, mõnus kiirendus, sügav kallutus, mõõõõnuus.... Appi! kuidas see pidev joon minu ratta alla sattus? Mõttele järgnes röögatus kõrvas- "Mis teed?" Olin vist mõnuledes silmad kinni pannud ja nautisin vaid kurvi.
"Said mõnuleda? Nüüd sõidad seda korralikult! See oli ikka küll....." vist ei järgnenud vandesõna, kuid kohane oleks see muidugi olnud. Vaid päev enne homset....

Korteež

Täna oli saateauto ja teine juhendaja, hea harjutus harjumuse tekkimiseks eksamile. Sõit oli oluliselt rahulikum, kuigi pidasin meeles ja rakendasin plaati "kiirendus". Rattal juhendaja on lähemal, teravam ja intensiivsem. Seega on ka eksam rahulikum!
Sõbraga oli suurepärane klapp ja tõmme. Kiitusi sadas kui sooja vihma. Seda oli harjumatult palju - kas ma tõesti sõitsin nii nagu polnud oodata? No ega ma salga, kiita on ikka hea saada!

Esimese emotsionaalse vaidlusega sain ka hakkama, no mitte ei mõista, mis minusse läks! Nagu siis kui autojuhilube nooruses tehes kooli teooria eksamil õpetajaga vaidlema läksin ja õpetaja lõpuks täheldas - politsei käest saaksid õiguse aga praegu on eksam ja siin on vastused ette antud. No igatahes oli seekord juhendajal teoreetiliselt õigus, kuid praktiliselt asja võttes teeks ikka sama moodi. Nagu ka aastate eest.

Minutid lõpuni

See lõpu lähenemine on ahistav- kurva emotsiooniga. Siis saab mõnu läbi, jääb vaid veel soorituse ilu või põrumise valu. On veel loetud asjad, mis peab ära tegema. Ringi kihutades püüan nautida iga sekundit, iga õpetussõna ja hetke salvestada. Isegi kahju on kui kuuled, et mõned käsud jäid lihtsalt ütlemata (nagu jalg piduril). Kõik sõnad on ju üles loetud, tallele pandud ja oma jälje jätnud.

   "Sa naudid?"
   "Täiega, aitäh sulle! Mulle meeldib su hääl kui sa kihutad, kiirendad! Ma kaifin kui sa tantsid"
   "Lõdvestu siis! Hoia mind tugevamalt põlvedega, kuid õrnemalt ülalt - usu, me tantsime veel paremini!"
   "Jah, ma tunnen! Jaaaaaaahhhhhhh.........." 

Põike fenomen on põlved ja keha asend. See on võimalik! Juba kujuneb! Kui kaks korda järjest välja tuleb, siis saab lõpuks hakkama. Kuid 50ga platsil ringi kihutada on tsipa palju, miks nad muidu hoovide ette 30e märke panevad. Olen vist autogagi vaid korra sarnast nalja teinud, muidugi hullemas kohas- parklas ja lisaks kässariga ümber pööranud. Aga kaassõitja ei oleks pidanud mind nii tigedaks ajama.... Siin pole tigedust vaja, vaid nautimist!

Uus eesmärk

Kui finiš on paika pandud, siis tuleb selle poole joosta. Ei ole mingit võimalust, et naudid veel protsessi, teed trenni ja süüvid iseendasse. On vajadus kindlal ajal teha kindlad tegevused rahuldaval tulemusel, on eesmärk lõpetada.
Tegelikult on veidi kahju- mõnu on pakkunud siiani just eneseületuse nautimine ja emotsioonide vaheldusrikkus, metoodika vaatlus ja õppimise jälgimine. Eneseanalüüs ja protsess... Lisaks kolm tundi nädalas sõitu, mida kardetavasti lõppjoone ületamisel väheneb.

Mis tunne on treeneril sportlase esitust vaadata? Kui tugevad on tema emotsioonid võistlusel?

Vabadus valida

Super! See on nauditav ja turvalisust pakkuv kui tead kuhu sõidad. Täna anti võimalus ise marsruut teha vaid sihtpunkt paika pannes. Seega ei pidanud viimase minutini närviliselt ootama käsklust "vasakule" või "paremale" vaid sai juba pikalt ette planeerida oma liikumine. See mulle meeldib! Justkui Palle üksi linnas :P

Kadedus võtab silmanägemise ära

Ei osanud arvatagi, et juba ammu planeeritud reis Nelijärvele sel nädalavahetusel nii tugevad emotsioonid esile manab. Ablikaasa, kes tavaliselt sel üritusel rattaga käib, tahtis vihmapilve kartes autoga minna, kui mina sellepeale ähvardasin ratta ärandada ja hoopis ise kaherattalist kasutada. Igatahes ähvardus toimis. Aga vaadata ma teda ei suutnud - kui ta linna piiril vastujuhtimisslaalomit tegema hakkas, tinistas täiega ära- silme ees läks mustaks ja näost läksin roheliseks. Äkki on see põhjus, miks juhendaja rattaga saadab? Õnneks pidas mees korra kinni, et kilekaid peale tõmmata ja rohkem ma teda ei näinud, sest ka sportautol on kiirendus ja piisavalt võimu...

Tund oli päeval olnud mõnus. Lausa uskumatult mõnus! Sõltumata minu tüüpilisest hirmust enne sõitu, või on see hoopis eneseviha saamatuse pärast, oli kõik ülinauditav. Tundus, nagu oleks juhendaja pakkunud võimaluse ennast hästi tunda, isegi vastujuhtimisslaalom oli kavas. Muidu peab pidevalt põikama, kuigi hoopis slaalom on niiiiii hea! Kujutan juba ette kuidas edaspidi maanteel sõitma hakkan ja suure vingerdamise peale politsei pidevalt puhuma paneb.
Jah, põiked. Kolme sõidutunni kohta on vaid kolm rahuldavat ette näidata, selliseid kus keha paigal ja ratas teeb soolot. See on tuntav, see on kaif! Ja siis proovid uuesti täis lootust nautida, kuid tulemus on taas puine vänderdus.
Sõidutund alapealkirjaga "Ma ei taha veel lõpetada, mul on hea", asendub küll statistiliset võttes olukorraga, kus järgmisel korral ei tule midagi välja. Aga ma tahan sõita! Ma tahan kogu aeg sõita! Annan endale aru, et see on maniakaalne. Eriti kui õhtuse ürituse enamik teemasid jälle motika juurde suunduvad, tekitades võõristust naiste seas ja segadust meeste hulgas. Kuigi tajun, et viimaste kordade areng ei ole nii kiire kui võiks (loe: olematu), on tekkinud niipalju usaldust, et oleksin võimeline üksinda pusima.
Siis ei oleks vähemalt nii piinlik.

Juhendaja pani paika finiši. Sinna on kaks nädalat. Kas tõesti...

Hääled peas - kas peaks abi küsima

Mitte ei tahtnud täna tundi minna. Väga ebameeldiv tunne, nagu läheks eksamile. Eneseusaldus on jälle vajunud kusagile teadmatusse. Sügav hingamine pidi aitama - surub alateadvuse poolt kopsudesse tiigri eest põgenemiseks jäetud õhu välja.

Aga need hääled peas... Autoga (!), üksi (!),  mööda linna sõites kuulen kõrva tulevaid hääli, mis vastavalt liiklussituatsioonile käsutavad- pidurda, suund, käigud alla, aeglussõit, läksime, kiirendus, suund välja, kiirendus. Mis sa tegid? (Vastan häälele kõvasti - "ära küsi, ei tea!" - ja seda autoga sõidu ajal!) Valgusfooridest startides võib unustada unelemise, sportauto annab jälle mõõdu välja. Suuna lülitan välja käsitsi enne automaatikat, puudub veel, et käike hakkaks pidurdusel allapoole läbi klõpsima...
Peale tundi läksid hääled valjemaks, kuid lisandus veel gaasi nõue aegulssõidul. Huvitav, kas ma kõrvaltvaatajale tundun veel normaalne? Kas ka siis kui valgusfoori taga jalaga autot toetan...

Otsast peale

Jah, maja kukkus kokku. Miks? Hakkasin ennast juba ratta seljas hästi tundma ja unustasin põhilise, vundamendi. Ja siis kui Sõbra-Võru nurk kõikidest vigadest korraga ja peaaegu valusalt, aga igaljuhul piinlikult märku andis, jäi järgi ainult toss. Kõik edasised tegevused, mis tagant võisid tunduda põiked, oli tegelikult kätevärin. Sellel kohal oleks võinud tunni pooleli jätta, sest midagi asjalikku sealt enam ei tulnud. Paras jooma minna ahastusest ja enesehaletsusest....
P...

Lähen parem trenni. Oodake vaid!

Üksi on parem

  "Ütlesin täna nõukogus välja, mis ma arvan!"
  "Siis peaks midagi erilist tegema..." jäi juhendaja märkus minu poolt tähelepanuta ja tõsiselt võtmata.

Isegi siis kui juhendaja ratta küljest mingeid teipe eemaldama asus ja lõbustatult küsimusele vastamata jättis, ei osanud ma veel midagi hullu karta.
  "Nagu näed, ei ole mul ratast."
  "?????"
  "Toeta mõlemad jalad maha ja hoia ratast kinni. Ma tulen peale"
  "?????????!!!!!!!!!!!!!!!! Oi, ei!!"
  "Sõidame. Mina enam jalgu maha ei pane, sina juhid."
  "Kas sul elukindlustus on tehtud? Kas sa tead, mis sa teed?" Appi!!!
Õigus oli küll sellel, et hommikused tööasjad olid momentaalselt peast pühitud ning ainus, mis kõrvus kohises oli vererõhk. Ma ei julge iseenda eestki vastutada, nüüd veel juhendaja ka. See jääb minu südametunnistusele. Homne Postimees kirjutab - "Autokooli õpilane, kelle rattale oli teadmata põhjustel roninud ka sõiduõpetaja, sõitsid enesekindlalt kuid pidurdamatult reka alla."

Kohale jõudsime. Minu nägu vist ei olnud parimate päevade killast, pakkudes järjekordse aasimispõhjuse. Nüüd ma tean kui hea on üksi sõita, kui vaid oskaks ka!

Maniakk

Naabrimees läks oma BMWga sõitma. Ratas jäi üle vaatamata. Tagurdas sadulas istudes nii, et jalg oli all. Seljas oli T-särk, lühikesed püksid ja plätad. Kiiver kukkus paar korda maha ja rihm jäi kinnitamata. Põlved olid laiali - kuidas ta nii sõita saab?
Mis see minu asi on...

Aitab küll!

Aitab küll! Tuleb ennast kokku võtta ja asi ära teha, mis ma siin soiun! Tegelikult ei ole üldse hullu, lootusematumadki objektid sõidavad rattaga rääkimata siis autodest. Üldse hakkab kõigil juba üle viskama minu pidev arutelu ning abikaasagi kipub juba vähe rahutuks muutuma. Isegi minule endale kostub pidev hädaldamine juba jabur.

Väike kofeiinilaks juhendajatele altkäemaksuks ja läksime!
Siili tänava slaalom tõi tunded tuha alt välja-
   "Oo, mõnus, kas sa kaifid?"
   "Jaaa, täiega, juhuuuu!"
Rütmi lõi segi ootamatu kaubik, mida me kumbki ei märganud. Pidama saime! Piinlik oli, vist mõlemal. Ja siis kordus see uuesti Turu tänaval, mõned sammud tšatšat ning ootamatu valgusfoor sundis veidi äkilisemasse pidurdusse. Ok, ärme enam nii teeme.

Tundub, et juhendaja vahetas vahelduseks plaati, vaid ühe korra mainiti kiirenduse vajadust. Uued plaadid seevastu kannavad nime vol1 "pidur lahti!" ja vol2 "tuli!" Pean vist reedel teeninduses paluma, et mu auto isetoimiv suunatule väljalülitaja ära keelatataks ning jala seon straipsiga ka kinni.

Jah, nüüd ei lähe enam kaua!