Päev enne

Ootamatu võimalus järjekordsest laisast nädalavahetusest välja saada, viis meid juba reedel linna. Põhjust Vapsikuga tiirutada ei pidanud ju välja mõtlema - rohkem kui nädal ei olnud me teineteist näinud, siis on ju mõned lennutunnid enam kui oodatud.

Eesmärk sõidul sai ka paika pandud - värske juhiluba oli ARKis arvatavasti juba ootamas. Aga kümme päeva on pikka aeg. Appi, mis see pool aastat siis veel on, tuli ahastus peale esimesi meetreid sõites. Kuidagimoodi koperdasime ARKi ja õuduspildid järgmise päeva ees kaotasid positiivsed emotsioonid sootuks. Korraks sai mõeldud ka erinevatele variantidele, mida juhendajale öelda - ma jäin haigeks, surin ära, kaotasin ratta võtmed, ratas andis otsad, kütus sai otsa, magasin sisse, olen ootamatus pohmakas, ...  Pikalt mõtlesin ka põhjuseid, mis ma ei saa kaasale depoosse taksot teha, kui ühtegi head mõtet pähe ei tulnud.
Jõudsin siis mehele tööle järgi, tema astus tagumisele istmele ja mina arvasin, et sinna me jääme. Töökaaslase saatsin kiiresti kontorisse sisse, juba tunne näitas, et head nahka asjast ei tule. Tasakaalu nagu ei olekski olnud, kohalt ära ei saa, ümberkukkumine tundus kõige loomulikum tegevus. Siiski sain liikuma ja külili ei läinud. Elegansust aga ei mingit - kobakäppade kokkutulekul oleks see tegevus esikoha taganud. Suuri teid pidi, aeglussõitu tehes, et mingil tingimusel ei peaks jälle kohalt startima, jõudsime kohale. Mehe olekus õhkus veelgi rohkem ebakindlust järgmise päeva ees, kuigi ta otse midagi ei öelnud. Depoo juures oli aga palju tühje parkimisplatse ning meest-ratast oodates sai harjutatud manöövreid. Enesekindlus hakkas ettevaatlikult taastuma.

Tundsin peale paaritunnist sõitu ennast juba päris kobedalt, kui õhtul mees naaberkontori tuttavaga jutuajamisest rääkis -
   "No, kas jäid ellu?"
   "??"
   "Nägin, et sul tuli naine rattaga järgi ja viis sind kuhugi."
Enesekindlus sai hävitava hoobi kuklasse...

Ootamatu ettepanek

Kui ma juba nädala aega koos lastega maal mittemidagitegemist olin harrastanud, vihmas kügelenud, päikese käes varbaid liigutanud ning tundnud taandarenemise esimesi märke, helistas järsku juhendaja ja kutsus triatloni turvama. Jah, pidin ütlema, et nädalavahetusel midagi plaanis ei olnud ja põhjust linna minna, Vapsiku juurde, ei pidanud just kaua "pähe määrima". Kaasale ettepankut tehes ei näinud ma küll erilist vaimustusepuhangut kerkimas. Temal ratas remondis ja nädalavahetusel teised plaanid ja kuhu me lapsed jätame ja... Kui siis asja organiseerima hakates sõber mehele ratast selliseks ettevõtmiseks laenata ei tahtnud ja üldse meid mõistusele püüdis kutsuda, viidates oma rattaralli kogemusele, hakkasid minul jälle emotsioonid suureneva võnkeamplituudiga toimima. "Ma ei saa hakkama, sest ma veel ei oska" ühelt poolt ja "kui juba juhendaja kutsus, siis kes veel peaks teadma, mida ma suudan", teiselt poolt, jalutasin närviliselt mööda maja ringi püüdes kohutavalt teada saada, mis edasi juhtub. Lapse sokutasin kiiresti sõbrantsi juurde, kuigi veidi süümekaid tundes, et muidu nii vähe temaga suhtlen. Rääkisin emotsionaalselt oma hullusest ja tema ei osanud haige inimesega muud teha kui leppida ning asjasse leebelt suhtuda. Tänud sulle!
Ühesõnaga - andsin oma nõusoleku osaleda ning teatasin seda ka õhtul kodus. Mees ohkas ning leidis, et peab ikka oma haige naise järgi vaatama ning nõustus kaasa tulema. Asja leevendas tugevalt see, et kokkulepe jäi vaid üheks päevaks.

Järgnevatel päevadel püüdis kaasa ratta remonti kiirendada ja sealt vaadati põhjuse peale pika pilguga. Neid pikki pilke tuli veel mujaltki. Õnneks ei olnud enam mina ainus, kes nende osaks sai! Kuigi tundub, et põhjuseks ikka.

Raskused on... maha lükkamiseks

Ilu ja jõunumbrite harjutamiseks tuleb ikka raskused kätte võtta. No tegelikult sobivad nad tagumisele istmele ka päris hästi. Eriline nauding on segajad hiljem maha raputada ning taas tõdeda - üksinda on ikkagi kõige parem.

No tegelikult algas kõik sellest, et kohtasin majas juhendajat ning kurtsin talle oma rasket saatust seoses siduriga. Heatahtlik ja hakkaja nagu ta on, pakkus kohe välja, et tule läbi, teeme korda. Sain siis seda kodus korra mainida kui kaasa õhtul siduri parajaks reguleeris nii, et mure korraga pühitud oli.

Järgmisel päeval armukesega jalutama minek oli jälle eripärane - nüüd siis esmakordselt Palle üksi linnas ehk kontrolli ei kusagil. Ei kedagi ees suunda näitamas ega taga tegevust arvustamas. Suure ähmiga suutsin Riia tänaval vapsiku välja suretada, mille peale paar ehitusmeest naaberautost sõbralikult lehvitasid. Igatahes, ette ei jäänud kellelegi ja see tagas enesetunde säilimise.
Jalutama minemisel oli aga olulisem eesmärk- tänasest sai vapsiku passi minu nimele. Teenindaja ARKis sattus üliõpilane olema, kes oigas ja aigas tükk aega, piidles platsile jäänud masinat ning imestas õppejõudude ootamatute hobitegevuste üle. Igatahes said asjad kiiresti ja muredeta korda.
Loomulikult ei saanud aga ARKist tulles lemmikplatsi vahele jätta. Peale veidi juhendamist ja meeldetuletamist, hakkas ka tunnetus tulema. Märkus teemal "armastus kooli rataste suhtes", ei läinud küll seekord õigele pinnasele. Tundub, et juhendaja ei olnud blogi veel lugenud...

Siis jõudis kaasa Tallinnast tagasi ja viis oma armukese hooldusesse. Pakkudes talle transporditeenust ei mõelnud ma kordagi võimalusele autot kasutada, kuigi oleks vist võinud. Kaasa ka ässitas takka - juhendajat sa ju sõidutasid... Kokkuvõttes jäime ellu ja midagi erilist ka aset ei leidnud. Siiski - mõtle enne järgi kui taksot teed! Kui mees lõpuks koju sai viidud, oleks Vapsik kui kammitsaist lahti pääsenud.

Õhtune jalutuskäik

Käisin õhtul oma armukest jalutamas. Õieti küll meie, sest ka abikaasa võttis oma armukese kaasa. Veidi kõhe on küll sõita kui keegi taga ei turva ja Püha Vaim ka kiivri hüljanud on, kuid see-eest oleme siis vaid meie - Tulekera ja mina. No ja eesmärgi näitab üks sinine bike. Siiski, üks Opel tahtis meid teelt välja trügida, naine roolis, lapsed peal. Hiljem tegi abikaasast sellise möödasõidu, et arvasin ratta kraavi sõitmas. Ja mille krdi pärast need peeglid pidevalt paigast ära lähevad?

Bike sõitis küll tavaliselt eest ära kui meie veel tutvumisharjutusi tegime, kuid see ei häirinud meid oluliselt. Meil oli mõnus, isegi siduritunnetus tekkis juba õrnalt. Kuid ta võtab siiski liiga sügavalt - mänguruum jääb lühikeseks. Estakaadi trikki ei saanudki eile kätte...

Uus algus

Iga lõpp on uue algus. Kõikidest otsitutest jäi silma just tema- esimesel pilgul veidi uhke ja peenutsev aga siiski sõbralik ja mänguline.
Läbi vihma ja läbi päikese jõudsime me Tartusse, esimesed 180 km uue armukesega!

Siiski, ei mingit chilli - kuna ähvardav äikesepilv muudkui lähenes, utsitas muigav abikaasa pidevalt sõitu jätkama. Puurmani lapsele järgi jõudes olid sõrmed tuimad ja põlved püsisid rattalt alla ronides samas asendis veel mitme sammu jagu. Sammud aga hakkasid tulema alles siis kui parem jalalaba suutis taastuda krambist. Püksid olid nii märjad nagu oleks alla teinud, aga mõtteid katkestamisest ei tulnud kordagi pähe. Alles Laevas hakkas veidi külm.

Tunnetus ei ole veel hea - jalapidur oli veelgi kõrgemal, sidur võttis väga kaugelt ja järsku, käigud olid harjumatud. Aga kiirus oli normaalne ja siiski oli see minu esimene nii pikk sõit. Ära tegin! Vabandan kõikide ratturite ees maanteel - tegelesin veel enda ja sõbraga, ei märganud/ suutnud vastu tervitada. Järgmisel korral!

Mälestus /Hornetile/

Käed liibuvad kätele ja silmad viivitavad silmil, nii algab armastuse lugu.
... 

See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul. See on andmise ja keelamise, ilmutamise ja taasvarjumise mäng. Mõned naeratused ja natuke argust ja pisut armsat kasutut tõrkumist. Ei mingit saladust teistpool praegust, ei võimatu püüdlemist, ei varju veetluse taga, ei kobamist pimeduse põhjas. Piisab sellest, mida anname ja saame. Me pole pitsitanud rõõmu viimseni, et väänata välja temast valuviina.  See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul..... 

...

Lõpeta siis viimane laul. Armastus sulagu mälestuseks ja valu lauludeks. 

...
Olgu su käte viimane puudutus leebe, nagu öö õis.

"Seisa paigal viivuks oo ilus lõpp ja ütle oma viimased sõnad vaikuses."
Kummardan su ees ja hoian kõrgel lampi, et valgustada sulle su teed.

/R. Tagore/

---
taustaks/ hetke "kummituslugu" - http://www.youtube.com/watch?v=91AsNEDBV2g

Lõpp

16 kilomeetrit, keskmine kiirus 23 km/h, max kiirus 68 km/h
Päev sai läbi. Ma peaksin olema õnnelik! Eesmärk sai täidetud! Emotsioonid on aga vahelduvad- kui ennemalt oli kõikumise amplituut sõidust sõitu, siis praegu muutub kord sekundis- ikka nii, et rahulolust pisarateni...

---
   "Tule, tantsime täna oma lahkumistantsu! Olgu see ilus ja ülev!"
   "Jah, armas, suru mind põlvedega ja usalda - see saab olema ülemlaul!"
   "Mulle ei meeldi lahkumine..."
   "Olgu sinu käte viimane puudutus leebe, nagu öö õis..."

---
"Teeme eksami harjutused läbi! Kui sa juba pirdurdusega alustasid, siis see esimesena!"
Sõbraga on suurepärane klapp, isegi pinge annab järgi kui tunnen, et täna ei ole see "päevad pole vennad" kord. Juhendaja ei jää rahule mu põikega, kuid ega ma ise ka ei jää. Küllap kunagi tuleb see päev kui ma ka põike niimoodi ära teen, et juhendaja rahulolevalt naerataks. Teised harjutused tunduvad rahuldavad.

"Mis sul linnas kõige ebamugavam on, mida sa läbi tahaks sõita?"
"Pimedad tõusudega ristmikud. Annalinna ringi sain eile selgeks."
"Võta asja rahulikult, ennemalt jää seisma- ei ole vaja punnitama hakata!"
Usalda aga kontrolli, seega läheb viimane linnasõit Annelinna ringile, aga ka tõusud said läbi sõidetud. Ebamugavad on nad ikkagi. Mitte et ma nendega hakkama ei saaks, aga kas ka nii, et rahvasuus "kurjadeks tähenärijateks" tituleeritud eksamineerijad rahule jäävad?

"Oioi!" kostub järsku Turu tänaval kõrva. Mis juhtus? Mis ma tegin? Suund on väljas, jalad on kohal, põlved on paagis, kiiver on peas, sõidan otse, õiges reas, rehvid tunduvad terved... "Mis ma tegin?"
"Sul ei ole jalg piduri peal!"
"Ma püüan," langes kivi kolksuga südamelt, enesekindlus taastus ja rahulolu positiivse märkuse üle levis kui soe laine.

---
Eksamineerija, pikk, tugev aga muheda naeratusega mees, takseerib pikalt ID kaardi pilti. "Teil on juuksed pildil teist värvi!" Et mul ka pabinas ühtki head lauset ei tulnud, kiivrisoengust oleks võinud rääkida või koledast võõrasõest.
Enne meie etteastet tegi platsiharjutust noormees teisest koolist ja see mõjus enesetundele hästi. Tema toimetuste vaatamine, eriti kuna need arvestatavaks loeti, võttis kätevärina oluliselt vähemaks- minu juhendaja ei oleks sellisena mind küll eksamile lubanud. Kindlust lisas ka kahe katse võimalus, olematu tõus ja megalahmakas kast kaheksa tegemiseks. Tundus, et treening oli arvestanud kätevärina koefitsendi kõikidesse harjutustesse sisse! Vaid kiiruskatsed olid veidi ebamugavast kohast ja põige tuli küll välja pigem võnge, kuid ametnikele oli see piisav.
Linnasõit kulges mööda lihtsat trassi, erilisusi sisse ei pandud - pikad otse sõidud, pikad foori või keeramise seisakud. Ausalt, ma olen eksamis isegi veidi pettunud- ei midagi erilist, pinget ega põnevust, eneseületust või proovilepanekut. Tuleb meelde keskkooli füüsika riiklik lõpueksam, mis minu elu ainsaks füüsika viieks sai- ei mingit pinget, sest kolm eelnenud aastat oli olnud põhjalik ja karm.

---
   "Aitäh sõber, sa olid super! Aitäh sulle kogu aja eest, mis koos veetsime!"
   "Meil oli hea, aitäh sullegi!"

Kuigi ma peaksin olema õnnelik, on sõitu lõpetades pisarad silmas. See oli viimane sõit armukesega ja õnnejoovastuse asemel olen tegelikult kurb. 
"Mis juhtus?" küsis juhendaja eksamisõidu autost väljudes ja mulle otsa vaadates.
"Sul oli nii tõsine nägu ees, et arvasin halvimat" püüdsin kiiresti mingit normaalsemat põhjust oma emotsioonidele leida.

Punkti hommikule oleks pannud see, kui edukalt eksamisõidult tagasi boksi suundudes oleks tagasiteel mingi karmi jamaga hakkama saanud. See viieminutiline sõit jäi vist kogu aja kõige pingelisemaks ponnistuseks.
---

taustaks / hetke "kummituslugu" - http://www.youtube.com/watch?v=UHB-e6g0fAA

Valikud

Juba pikemat aega imetlesin Bastionis üht pitskostüümi. Selline kreemikas, hästiistuv, elegantne. No ja mina seal sees muidugi ka. Läksin aga hoopis Motohoovi ja ostsin kolmekihilised sõidupüksid. Raha jäi bentsu jaoks veel järgi....

Lõpu soojendus

Viimane kord enne eksamit. Kõik kulgeb normaalselt, isegi hästi.
Annelinna ring, tuleme Pikalt tänavalt. Juhis kõrvas annab teada, et sõidame ringilt vasakule. Vaba ring, mõnus kiirendus, sügav kallutus, mõõõõnuus.... Appi! kuidas see pidev joon minu ratta alla sattus? Mõttele järgnes röögatus kõrvas- "Mis teed?" Olin vist mõnuledes silmad kinni pannud ja nautisin vaid kurvi.
"Said mõnuleda? Nüüd sõidad seda korralikult! See oli ikka küll....." vist ei järgnenud vandesõna, kuid kohane oleks see muidugi olnud. Vaid päev enne homset....

Korteež

Täna oli saateauto ja teine juhendaja, hea harjutus harjumuse tekkimiseks eksamile. Sõit oli oluliselt rahulikum, kuigi pidasin meeles ja rakendasin plaati "kiirendus". Rattal juhendaja on lähemal, teravam ja intensiivsem. Seega on ka eksam rahulikum!
Sõbraga oli suurepärane klapp ja tõmme. Kiitusi sadas kui sooja vihma. Seda oli harjumatult palju - kas ma tõesti sõitsin nii nagu polnud oodata? No ega ma salga, kiita on ikka hea saada!

Esimese emotsionaalse vaidlusega sain ka hakkama, no mitte ei mõista, mis minusse läks! Nagu siis kui autojuhilube nooruses tehes kooli teooria eksamil õpetajaga vaidlema läksin ja õpetaja lõpuks täheldas - politsei käest saaksid õiguse aga praegu on eksam ja siin on vastused ette antud. No igatahes oli seekord juhendajal teoreetiliselt õigus, kuid praktiliselt asja võttes teeks ikka sama moodi. Nagu ka aastate eest.

Minutid lõpuni

See lõpu lähenemine on ahistav- kurva emotsiooniga. Siis saab mõnu läbi, jääb vaid veel soorituse ilu või põrumise valu. On veel loetud asjad, mis peab ära tegema. Ringi kihutades püüan nautida iga sekundit, iga õpetussõna ja hetke salvestada. Isegi kahju on kui kuuled, et mõned käsud jäid lihtsalt ütlemata (nagu jalg piduril). Kõik sõnad on ju üles loetud, tallele pandud ja oma jälje jätnud.

   "Sa naudid?"
   "Täiega, aitäh sulle! Mulle meeldib su hääl kui sa kihutad, kiirendad! Ma kaifin kui sa tantsid"
   "Lõdvestu siis! Hoia mind tugevamalt põlvedega, kuid õrnemalt ülalt - usu, me tantsime veel paremini!"
   "Jah, ma tunnen! Jaaaaaaahhhhhhh.........." 

Põike fenomen on põlved ja keha asend. See on võimalik! Juba kujuneb! Kui kaks korda järjest välja tuleb, siis saab lõpuks hakkama. Kuid 50ga platsil ringi kihutada on tsipa palju, miks nad muidu hoovide ette 30e märke panevad. Olen vist autogagi vaid korra sarnast nalja teinud, muidugi hullemas kohas- parklas ja lisaks kässariga ümber pööranud. Aga kaassõitja ei oleks pidanud mind nii tigedaks ajama.... Siin pole tigedust vaja, vaid nautimist!

Uus eesmärk

Kui finiš on paika pandud, siis tuleb selle poole joosta. Ei ole mingit võimalust, et naudid veel protsessi, teed trenni ja süüvid iseendasse. On vajadus kindlal ajal teha kindlad tegevused rahuldaval tulemusel, on eesmärk lõpetada.
Tegelikult on veidi kahju- mõnu on pakkunud siiani just eneseületuse nautimine ja emotsioonide vaheldusrikkus, metoodika vaatlus ja õppimise jälgimine. Eneseanalüüs ja protsess... Lisaks kolm tundi nädalas sõitu, mida kardetavasti lõppjoone ületamisel väheneb.

Mis tunne on treeneril sportlase esitust vaadata? Kui tugevad on tema emotsioonid võistlusel?

Vabadus valida

Super! See on nauditav ja turvalisust pakkuv kui tead kuhu sõidad. Täna anti võimalus ise marsruut teha vaid sihtpunkt paika pannes. Seega ei pidanud viimase minutini närviliselt ootama käsklust "vasakule" või "paremale" vaid sai juba pikalt ette planeerida oma liikumine. See mulle meeldib! Justkui Palle üksi linnas :P

Kadedus võtab silmanägemise ära

Ei osanud arvatagi, et juba ammu planeeritud reis Nelijärvele sel nädalavahetusel nii tugevad emotsioonid esile manab. Ablikaasa, kes tavaliselt sel üritusel rattaga käib, tahtis vihmapilve kartes autoga minna, kui mina sellepeale ähvardasin ratta ärandada ja hoopis ise kaherattalist kasutada. Igatahes ähvardus toimis. Aga vaadata ma teda ei suutnud - kui ta linna piiril vastujuhtimisslaalomit tegema hakkas, tinistas täiega ära- silme ees läks mustaks ja näost läksin roheliseks. Äkki on see põhjus, miks juhendaja rattaga saadab? Õnneks pidas mees korra kinni, et kilekaid peale tõmmata ja rohkem ma teda ei näinud, sest ka sportautol on kiirendus ja piisavalt võimu...

Tund oli päeval olnud mõnus. Lausa uskumatult mõnus! Sõltumata minu tüüpilisest hirmust enne sõitu, või on see hoopis eneseviha saamatuse pärast, oli kõik ülinauditav. Tundus, nagu oleks juhendaja pakkunud võimaluse ennast hästi tunda, isegi vastujuhtimisslaalom oli kavas. Muidu peab pidevalt põikama, kuigi hoopis slaalom on niiiiii hea! Kujutan juba ette kuidas edaspidi maanteel sõitma hakkan ja suure vingerdamise peale politsei pidevalt puhuma paneb.
Jah, põiked. Kolme sõidutunni kohta on vaid kolm rahuldavat ette näidata, selliseid kus keha paigal ja ratas teeb soolot. See on tuntav, see on kaif! Ja siis proovid uuesti täis lootust nautida, kuid tulemus on taas puine vänderdus.
Sõidutund alapealkirjaga "Ma ei taha veel lõpetada, mul on hea", asendub küll statistiliset võttes olukorraga, kus järgmisel korral ei tule midagi välja. Aga ma tahan sõita! Ma tahan kogu aeg sõita! Annan endale aru, et see on maniakaalne. Eriti kui õhtuse ürituse enamik teemasid jälle motika juurde suunduvad, tekitades võõristust naiste seas ja segadust meeste hulgas. Kuigi tajun, et viimaste kordade areng ei ole nii kiire kui võiks (loe: olematu), on tekkinud niipalju usaldust, et oleksin võimeline üksinda pusima.
Siis ei oleks vähemalt nii piinlik.

Juhendaja pani paika finiši. Sinna on kaks nädalat. Kas tõesti...

Hääled peas - kas peaks abi küsima

Mitte ei tahtnud täna tundi minna. Väga ebameeldiv tunne, nagu läheks eksamile. Eneseusaldus on jälle vajunud kusagile teadmatusse. Sügav hingamine pidi aitama - surub alateadvuse poolt kopsudesse tiigri eest põgenemiseks jäetud õhu välja.

Aga need hääled peas... Autoga (!), üksi (!),  mööda linna sõites kuulen kõrva tulevaid hääli, mis vastavalt liiklussituatsioonile käsutavad- pidurda, suund, käigud alla, aeglussõit, läksime, kiirendus, suund välja, kiirendus. Mis sa tegid? (Vastan häälele kõvasti - "ära küsi, ei tea!" - ja seda autoga sõidu ajal!) Valgusfooridest startides võib unustada unelemise, sportauto annab jälle mõõdu välja. Suuna lülitan välja käsitsi enne automaatikat, puudub veel, et käike hakkaks pidurdusel allapoole läbi klõpsima...
Peale tundi läksid hääled valjemaks, kuid lisandus veel gaasi nõue aegulssõidul. Huvitav, kas ma kõrvaltvaatajale tundun veel normaalne? Kas ka siis kui valgusfoori taga jalaga autot toetan...

Otsast peale

Jah, maja kukkus kokku. Miks? Hakkasin ennast juba ratta seljas hästi tundma ja unustasin põhilise, vundamendi. Ja siis kui Sõbra-Võru nurk kõikidest vigadest korraga ja peaaegu valusalt, aga igaljuhul piinlikult märku andis, jäi järgi ainult toss. Kõik edasised tegevused, mis tagant võisid tunduda põiked, oli tegelikult kätevärin. Sellel kohal oleks võinud tunni pooleli jätta, sest midagi asjalikku sealt enam ei tulnud. Paras jooma minna ahastusest ja enesehaletsusest....
P...

Lähen parem trenni. Oodake vaid!

Üksi on parem

  "Ütlesin täna nõukogus välja, mis ma arvan!"
  "Siis peaks midagi erilist tegema..." jäi juhendaja märkus minu poolt tähelepanuta ja tõsiselt võtmata.

Isegi siis kui juhendaja ratta küljest mingeid teipe eemaldama asus ja lõbustatult küsimusele vastamata jättis, ei osanud ma veel midagi hullu karta.
  "Nagu näed, ei ole mul ratast."
  "?????"
  "Toeta mõlemad jalad maha ja hoia ratast kinni. Ma tulen peale"
  "?????????!!!!!!!!!!!!!!!! Oi, ei!!"
  "Sõidame. Mina enam jalgu maha ei pane, sina juhid."
  "Kas sul elukindlustus on tehtud? Kas sa tead, mis sa teed?" Appi!!!
Õigus oli küll sellel, et hommikused tööasjad olid momentaalselt peast pühitud ning ainus, mis kõrvus kohises oli vererõhk. Ma ei julge iseenda eestki vastutada, nüüd veel juhendaja ka. See jääb minu südametunnistusele. Homne Postimees kirjutab - "Autokooli õpilane, kelle rattale oli teadmata põhjustel roninud ka sõiduõpetaja, sõitsid enesekindlalt kuid pidurdamatult reka alla."

Kohale jõudsime. Minu nägu vist ei olnud parimate päevade killast, pakkudes järjekordse aasimispõhjuse. Nüüd ma tean kui hea on üksi sõita, kui vaid oskaks ka!

Maniakk

Naabrimees läks oma BMWga sõitma. Ratas jäi üle vaatamata. Tagurdas sadulas istudes nii, et jalg oli all. Seljas oli T-särk, lühikesed püksid ja plätad. Kiiver kukkus paar korda maha ja rihm jäi kinnitamata. Põlved olid laiali - kuidas ta nii sõita saab?
Mis see minu asi on...

Aitab küll!

Aitab küll! Tuleb ennast kokku võtta ja asi ära teha, mis ma siin soiun! Tegelikult ei ole üldse hullu, lootusematumadki objektid sõidavad rattaga rääkimata siis autodest. Üldse hakkab kõigil juba üle viskama minu pidev arutelu ning abikaasagi kipub juba vähe rahutuks muutuma. Isegi minule endale kostub pidev hädaldamine juba jabur.

Väike kofeiinilaks juhendajatele altkäemaksuks ja läksime!
Siili tänava slaalom tõi tunded tuha alt välja-
   "Oo, mõnus, kas sa kaifid?"
   "Jaaa, täiega, juhuuuu!"
Rütmi lõi segi ootamatu kaubik, mida me kumbki ei märganud. Pidama saime! Piinlik oli, vist mõlemal. Ja siis kordus see uuesti Turu tänaval, mõned sammud tšatšat ning ootamatu valgusfoor sundis veidi äkilisemasse pidurdusse. Ok, ärme enam nii teeme.

Tundub, et juhendaja vahetas vahelduseks plaati, vaid ühe korra mainiti kiirenduse vajadust. Uued plaadid seevastu kannavad nime vol1 "pidur lahti!" ja vol2 "tuli!" Pean vist reedel teeninduses paluma, et mu auto isetoimiv suunatule väljalülitaja ära keelatataks ning jala seon straipsiga ka kinni.

Jah, nüüd ei lähe enam kaua!

Vaakum

Tunnet ei ole. Ei ole halba tunnet ega ka head tunnet. Üldse ei ole. Näib, et juhendajatel on sama seis- ei mingit tunnet. Või... äkki tunnevad nad tüdimust...

Ei ole tunnet minu ja sõbra vahel. Tundetu kiirendus ei olnud piisav, tundetu käiguvahetus ajas lugemise sassi, tundetu suunatuli vilkus oma monotoonsuses. Ainult jalapidur ei olnud tundetu, ta oli alati entusiastlikult kohal.

"Kuidas sa ennast tunned?" küsib juhendaja kontrollküsimuse Sangari ees. Püüan oma tundetust varjata ning kähisen: "Ma sõitsin läbi linna." See kõlas tundetult.

Hommik pärast

Kell kolm öösel, õieti küll hommikul, oli uni läinud. Et vana inimene juba, neil tekivadki unehäired! Eieieiei, hoopis mingi heli ajas üles, keegi oli Riia tänavat pidi liikudes oma armukesega liiga emotsionaalseks muutunud. Taas uinumise asemel hakkab aga hoopis film silme ees käima- näen end "lõvinahas" maanteel kihutamas, tunnen tuule survet kiivril, tee konarusi, mis sest, et "nahk" küll veidi loperdab ja süda jätab lööke vahele. "Nojah, saingi vererõhu vist kõrgele," mõtlesin, "nüüd oleks ainus normaalne variant üles minna ja paar kaheksat teha."
Järgmise korrani on veel neli päeva...

Väljasaadetu

Enne väljasaatmisele minekut ütles teismeline- "Kuule, tule ikka tervelt tagasi. Ma kohe muretsen su pärast - pole sind enne nii närveerivana näinudki!"

Ei aidanud midagi, õpetlik video oli juhendajatel vaatamata, niutsatus platsi järele ei kandnud vilja. Nagu juba traditsiooniks riietab juhendaja esimesel korral ise. Otsib vesti, paneb selga ja kinnitab saatja. Riietataval on piisavalt tegemist olemas olemisega. Ülevaatus võtab mega aja, kõrv jääb kiivri alla krussi ja tegelikult jäi sisikond riietuskabiini.

Ratas on kannatlik. Põlvesurve ja ta nurrub julgustuseks. Vabandan veel eilse pärast, kuid tundub, et sõbral ei ole probleemi.
Stardipaik - prügikast. Peeglid, olematu nähtavus - vaevalt mul mahti jääb neisse vaadatagi. Julgustavad sõnad juhendajalt tunduvad kui iroonia. Veel viimane küsimus väljasaadetavalt "Oled sa kindel?", toob muige väljasaatja näole koos enesekindla "Läksime" hõikega.
"Aeglussõit! Vedu! Sa pead tõkkepuu vahelt läbi mahtuma! Jää seisma! Vaata paremale ka! Suunatuli! Sidur kontrollib pöörde lõpuni!  Vasak rida! Auto vasaku ratta asukoht!..." Tegutsen kui robot ja püüan õigeid hoobasid liigutada! Saatjaga koos on kiivrisse paigaldatud mõtetelugeja, täpselt küsimuse tekkides tuleb kõrva vastus. Hmmmm, peaks selle kiivri ärandama, oleks vist edaspidi kasulik.
Esimene ristmik läbitud, on tunne, et saavutus on tänaseks tehtud. Kuid just kiita saanud kiiver läheb vist järgnevaks tunniks rikki, plaat vol1 "Kiirenda" ja vol2 "Kiiremini" jäävad ringi käima ning mida aeg edasi, seda emotsionaalsemalt. No mida, kihutan kui loom mööda Turu tänavat, kõva 25 on juba sees! Teeremont lisab vürtsi, pergele küll, unustasin selle enne autoga läbi sõita. Õnneks tuleb plaadilt korduvate trackide vahele ka tööjuhendit.
Sõltumata minu vastupunnimisele kiirus siiski kasvab, emotsioonide amplituut on hirmuäratav. Pilk spidokale teeb käed nõrgaks, hullem veel põlved ka, seega parem ei vaata. Ning ei mõtle ka sellele, mis juhtub kui keegi peaks ette jääma või ma ise midagi ootamatut tegema. Seega, lülitan mõtlemise välja- oleme kolmekesi - tee, mina ja sõber. Ah jaa- Püha Vaim kiivris muidugi ka! Vastujuhtimine pakub armukesele lõbu ja tunnen, et vähemalt tema ei paanitse. Rahunen ka ise veidi ning avastan, et tuul on kevadine ja kevad on õitsel!

Vasakpööre peale raudteed Ülenurme peale. Vasakult lähenevad autod, näevad mind, kuid ikkagi lähenevad. "Keerake ära! Jääge seisma!" Kiirus on minu arvates liiga suur, käik on teine kuigi võiks olla esimene ja üldse võiks teha selle pöörde küll juhina, aga lükates. Sõber ei tunneta probleemi ja  veab mind s...st välja. Ohhh, me ei kukkunud, ei sõitnud välja, ei tõstnud nokka, ei ... !!!! Tunne pani sõbra tantsima, kuid kiita sain mina. Tundub, et neil on oma sehvtid. Las olla.
Jõudsime tagasi. Jalad ei kanna, pea käib ringi. Hmmmm, olen seda ennegi tundnud parimatel hetketel. Aitäh, sõber, sinuga oli ülimõnus tunnike, mis möödus kui viiv.

Päevad pole vennad

"Hommikust, kallis sõber!"
"Hommikust, hea meel sind jälle näha! Lähme tantsime!"
"Ma sain eksamist läbi!"
"Hmmm, väga hea!"
"Mul on laps haige.."
"Väga kurb. Kas sõidame?"
"Jah, ikka!"
...
"Sa ei mõtle minust!"

...
"Mis nüüd? Kas sa said haiget ka? Mis sa valesti tegid?" küsib juhendaja ülevalt alla vaadates.
"Ei! Ma ei tea. Mis ma tegin?"
"Kahmasid esipidurit! Ära kahma esipidurit! Kiirus oli veidi suur ja tõmbasid plokki. Tunnetama peab!"
"Vabandust!"
"Pole hullu! Mootorrattaga ei olegi küsimus selles, kas kukud vaid kunas kukud! Sul on see nüüd tehtud."
"Vabandust! Mis ma nüüd teen?"
"Tõsta üles ja sõidame edasi! Kas sa oskad tõsta ratast?"
"Ei."

...
Ratas kerkib vaid kümme sentimeetrit kui sedagi. Tundub, et teoorias räägitud opossumi tõstmisvõte ehk "mängi surnut" on ja jääb ainsaks abimeheks. Aitab ju mammutite puhul ka. Olek on sandimast sandim, pidurihoob lausa põletab pihku. Jõuga surun hirmu alla ja püüan pöörata. Kujuteldava tänavanurga manöövrid on võimatud ja jälle on need autod liiga lähedale parkinud. Haledad katsed häbiväärset sõitu naljaga pehmendada on ette hukule määratud.

Ma ei saa sellega hakkama!
Sinikas vasakul puusal annab liikudes pidev-valusalt märku ning tuletab meelde tumedat homset.

Salsa

Ei midagi erilist- magamata öö haige lapsega. Olematu vaba päev, mis oleks võinud mööduda päikese käes kügeledes, kuid on omandanud hoopis rohetäpse varjundi. Õnneks pakub mees võimalust enda jaoks aega võtta- väike massaaž ja kohtumine sõbraga jäävad siiski mu päevakavasse.

Lõõgastunud olek ja libe nahk ei lisa küll kohtumisel kindlust. Kiiruskatsed, mis eelmisel korral tehtud said ja sõpra nähes meenuvad, panevad adrenaliini taseme tõusma.
Istun sadulasse, kuid seekord ei otsigi turvavööd.
    "Oo, sa oled rahulik!? Hoia mind kinni, liibu mu vastu!" nurrub sõber.
    "Kuule, ma istun ju hoopis teisiti, nii lähedal ei ole me veel olnud!"
Imestades, kuidas on võimalik veel rohkem "munad paagis" istuda, läheme liikuma.
    "Tunned, me liigume! Tule järgi!"

"Kiirendusega üles, slaalom alla, pidurdus ja kaheksa!" kostub juhendaja tööjuhis.
Kiirendus pole hull, käik läheb sisse ja slaalomis tunnen sõbra puusanõksu.
    "Tee seda veel! See oli nii hea!" suudan sosistada kui juba olemegi kaheksas. Need keerutused võiksidki nii jääda... ooooooohhhhh.........

---
"Sõida boksi!" toob juhendaja meid maapeale tagasi.
"Ah, kas juba aeg täis? Me alles alustasime!" püüan tagasihoidlikult protestida.
"Sa lõid minu plaanid segi! Mul ei ole sinuga platsil midagi teha!" lisab juhendaja hävituslikult jätkates.
"Ei-ei, lase mul veel, palun, platsil mõnuleda!" püüan naudinguaega pikendada.

"Keegi särab nii, et kiivri alt on näha!" muigab linnast saabunud teine juhendaja ning lisab kolleegile- "Tee homme ettevalmistused ära, ülehomme läheme välja."

Kiiruskatsed

Tallinnast tulek jäi planeeritust pool tundi hilisemaks, mida oligi oodata. Tegelikult kartsin hullemat, kuid mainides lobisema jäänud meestele, et vaja Tartusse mootorratta tundi jõuda, läksid kõik naeratades minema ning kellelgi ei tekkinud vastuväiteid. Vaid vanem kolleegidest hakkas hoopis teisel toonil rääkima oma paar aastat tagasi ostetud rattast. Kuigi ma eriti pihta ei saanud tema arutlusele teemal "ratta valik", tegin kiire "mhmhh" ja noogutasin innukalt kaasa ning läinud ma olingi.

Tallinn-Tartu maantee on kui Isamaasõda, eriti kui sul veel nõksa kiire on. Järjekordne saadetis Mersusid oli Tallinnasse saabunud ja need rekkad armastavad eriti omavahelisi lähedasi suhteid. Ilus ilm oli välja meelitanud ka elulise uunikumi, kes sonis ja prillides esiklaasi suudles. Igatahes, veidi närviliselt aga kindlalt ilma letargiata jõudsin täpselt kohale.

Vups-vups riided selga ja juba olingi ratta seljas. Jee, täna on hea päev - ratas on juba soojaks sõidetud, sellist varianti ei olnud veel enne olnud. Seda kiiremini läks, kohe ühe hooga. Aga midagi on valesti. Eieiei, mitte just valesti, teisiti. Koht on sama, liiga kuum ka ei ole... Midagi häirib...
Valgus! Minu esimene pealelõunane tund, päike on teises kohas ja kõik on hoopis teine. Isegi parem, plats on mahedam ja rahustavam. Hakkab tulema: slaalom, kaheksa, pöörded.... No mitte ideaalselt, aga rahuldavalt.

---
"Tegeleks nüüd veidi käikudega ka. Et siis, tuled alt ja kiirendad. Mina ütlen kui vahetad käigu ära!" andis juhendaja tööjuhendi kätte. Ei lasta rahulikult olla! Mõtlesingi just, et asi hakkab juba vähe ilmet võtma ja mingi rahulolu hakkab tekkima. Käigud. Et siis mismoodi... Kuidas need käigud käivad. Aaaa, sidur on vajalik. Aga kuhu poole see jalg peab nüüd käima, üles/ alla. Aga neutraal jääb ju vahele, kuidas ma üle saan....

"Kiirenda juba!" kostus nõudlik hääl. Jaajaaaa, ma ju kiirendan. See tegelane sõidab ju ilma minuta niimoodi ära! Uups, nüüd ei taha ta enam üldse sõita.
   "Mis juhtus?"
   "Sa ei tahtnud ju, et ma ära sõidan. Käiku ei ole, me jääme kokku!"
   "See ei olnud päris see, mis ma mõtlesin. Või, mida me tegema pidime. Sa tegid väga karmi häält ja kõik hakkas väga kiiresti liikuma. Mul tuli hirm."
   "Kas mu hääl ei meeldinud sulle? Ise kuulatad küll kui võõrad rattad tänaval urhatavad... Ära karda, kui ma kõrgema käiguga liigun, läheb paremaks! Proovime veel!"

"Sa pead tugavamalt lükkama! Vahepeal ei tohi kiirust ka kaotada, kiiremini! Proovi uuesti!" Oi, ma ei tea, see kiirus on nii kole. Hääl on ka ikkagi kole, vähemalt siis kui ta su enda tagumiku alt kostab. Tuul hakkas ka järsku kõvasti vastu puhuma. Ja autod pargivad jälle liiga lähedal.
"Kiiremini! Nüüd!"kostuvad hõiked raja kõrvalt. Ole nüüd vapper, ära mõtle!

Kui käik sai vahetatud muutus kiirus järsku talutavamaks ning tekkis isegi mõte spidokale kiigata. Ooo, kõva 15 tuli ära. Krt küll, millega ma siis seni siin platsil kulgenud olen! Ise arvasin, et kõva kihutaja... Mina küll maanteele ei lähe, kui kunagi aastate pärast 50 kätte saan, on väga hea! Ja mida ma nende maanteel 70ga parkijate kohta iganes öelnud olen, võtan tagasi.
Ülevalt allapoole liikudes ja piduriharjutusse minnes, oli tunne kui MrBeanil parklast väljudes. Kõrvus kumas hoiatus - "Ära vaata kohta kuhu sa minna ei taha!", kuid käske jagav juhendaja seisis just vajaliku peatamiskoha kõrval. Katsu sa ta'st mööda vaadata. Huvitav, kas ta suudab eest ära hüpata? Parajad enesetapjad on nad niikuinii, alles see oli kui ta "porgandina" ees joostes püüdis mind kaheksat panna joonistada...
Käigud enamasti sisse ei läinud, kuid kedagi alla ei ajanud. Püüdsin kramplikult jätta vaprat muljet. Vist ei tulnud välja, nad nägid jälle läbi.

Kaheksa korda kaheksa

"Ma ei julge enam üldse pöörata! Autod pargivad nii lähedal. Tohib, ma sõidan otse?" Tunnen, et olen täiesti hädas. Betoonil loksumine lõi jälle kõik sassi.
"Kas järgmisel korral lähed ja katsetad muruplatsi ära? Näe, autosid ka enam ei ole seal!" aasib juhendaja mõnuga.
"Miks mitte, seegi vaja ära proovida!" püüan jaburast olukorrast üle olla.
"Panen sulle nihkeslaalomi tagasi."

Slaalomil pole häda midagi, postid saavad küll pihta kui vasakule pööran. Ahvatluseks seisab juhendaja lähemale ja püüab tähelepanu võita. Aga tuleb ju välja, miks ma siis tagasi pööratud ei saa?
Prooviks veel seda kaheksat, ma teen teist pidi. Hoopis parem! Mahtusin ringi! Teeme veel! Päris hea!
Juhendaja vehib ja püüab tähelepanu...
Viies on juba päris kena, tünnid ongi see märksõna. Tünni peale peab otseks saama!
Juhendaja vehib. Ei saa, mul on praegu tegemist!
Jessss! Kaheksas on juba päris korralik.

"Aitab küll!" peatab hääl kõrvalt mu kinni. "Teeks nüüd aeglusslaalomit ka. Häält tahan kuulda, sidur kontrollib! Kas saad kõik postid ümber?" Jah, see toimib jälle!

Kollane tõukeratas

Hakkab tulema, hakkab tulema! Kui ta ainult jälle mind ristmiku maketile ei lähe. Läks...

"Parempööre!" No kuidas sa teed seda tõusu koos keeramisega. Sättimiseks läheb liiga kaua. "Noh, pööra juba!"
"Ei saa, suur ummik on!" pöördenurk oleks üle kõikide tänavakivide ja parkivate autodega. Lisaks läks ära veel tasakaal, mida kramplikult jalg maas püüan leevendada.
"Oi kui ilus kollane tõukeratas sul on!"
Prrrr...

Autod ja rekkad

"Palun korjake need rekkad siit ära!"
"Ära vaata neid!"
Katsu sa neist mööda vaadata, kõik servad on neid täis! Ühe neist ma varsti ära rihin.

"Palun, viige nad minema!"

Eesel porgandijahil

"Millega sa sõitsid? Näe, Suzuki võtmed!"
"Ei, ma sõidan Hornetiga!"
"Ei ole, tõesti või?"
"Ma ei sõida Suzukiga, lähen kohe koju kui jälle temaga pean sõitma!" hakkasin lapsikult jonnima.
"Jajaa, me vahetasime eelmisel nädalal ratta ära!" kommenteerib kiiresti teine juhendaja kõrvalt, arvatavasti püüdes välistada jalgade trampimise stseeni, pisaraid ja pikali viskamist.

---
"Tee nüüd mõned kaheksad. Pilk juhib! Keera!" Ratas näitab välja järjekordset enesekesksust ning sõidab sinna, kuhu tahab. Mina muidugi loksumas ta turjal. Ometi ma ju vaatan õigesse kohta.
"Tegelikult pead ikka reaalselt ka keerama, ainult pea ja pilgu keeramisest ka ei ole kasu! Sõida siia! Siia! Siia!" seadis juhendaja ennast elusaks sihtmärgiks. Hmmm, lähebki paremini. Selline sadism on mulle enda juures üllatav. Aga töötab! Mitu kilomeetrit ta niimoodi tagurpidi kaheksaid maha jookseb?

Uus kui vana

"Tänasest on sul uus juhendaja!" Mismõttes? Kas sa kaotasid lootuse?
"Ta on kindlasti kurjem kui sina?"
"Ei, ta on veelgi rahulikum!"
Nii, kaotaski lootuse. Mis siis ikka, peaasi, et see mul endal veel olemas on. Vaatame järgi...

"Pidurduse peab saama sujuvamaks! Kasuta rohkem jalapidurit!" suunab uus minu tähelepanu hoopis teistele detailidele. Huvitav, kas nad sellepärast vahetavadki, et erinevaid nüansse tähele panna. Nii me siis jõnksutame mitu tiiru kuni rattaga taas klapp hakkab tekkima. Metoodika tundub sama, põhjendused-eesmärgid paigas, juhendaja lõdvestunum kui eelmine. Justkui puhkusel oleks.

"Vaata mind! Ära vaata posti! Ära ahista neid poste!" püüab juhendaja mu pilku ja tähelepanu. Ja siis ma tundsin tema esimese puusanõksu-
   "Mis sa tegid? Lahe!?"
   "Meeldis, jah?"
   "Täiega!"
   "Teeme veel?"
   "Ma ei julge..."

"Lõpus läks juba paar korda päris hästi! Tubli!" - "Auhh.."
"Mis sa ütlesid?"

Kevad peas

"Mis ma sinuga nüüd teen!" võtab juhendaja mind kurval moel vastu, käed hoidmas pead.  Peale ülipika hetke eelmiste tundide kommentaare lugedes sai lõpuks otsus tehtud - "Me teeme ketserliku sammu, vahetame ratast!"

Kollane vapsik niheleb ootavalt.
"See ratas on rohkem tundeline, selline Ladina-Ameerika tüüp. Talle meeldivad puusanõksud, vaata nii..." tutvustab juhendaja mulle uut sõpra.
"Istu peale, tunneta!"
Jaaa, jalad lähevad ümber mugavamalt, rohkem kui varvas ulatub maha.
   "Ära karda mind! Mulle meeldib tantsida. Kas ka sulle?"
   "Jah, kuid ma ei oska väga hästi."
   "Usalda mind, tunneta mind, naudi!"
Me keerame, me pidurdame, tema sidur on mõnus! Ma armastan sind, vapsik!

---
"Ma tahan endale ka sellist ratast!" hõiskan kohe kui olen koduuksest sisse tormanud. "See on täpselt minu järgi!"
Abikaasa heidab mulle pika pilgu. Kaastundliku, nagu vaataks teismelist või hullu.

Hea õpilane

"Piret*, mida sa ootad oma üliõpilaselt? Milline on HEA õpilane?"
"Mida sa küsid?"
"Vaata, mul on situatsioon, kus olen õpilane. Ja õpetaja on suurepärane - metoodika tundub läbimõeldud, olek on rahulik ja kannatlik, mitte ühtegi halba sõna, närvi ei lähe isegi lolluste peale. Kõik tegevused saavad analüüsitud, eesmärgid põhjendatud. Isegi küsib, kuidas ma ennast tunnen!
Kuidas olla sellisele õpetajale parim õpilane?"
"Ära kaota eneseusku!"

---
*Piret, minu väga hea kolleeg, pinginaaber tööl. Suurepärane psühholoog ja tippklassi õppejõud.

Nokkamine

"Kas kohe ei saaks tulla õhtuse eksami järeleksamile?" küsisin just nagu tüüpiline üliõpilane. Juhendaja jättis küsimusele vastamata ning saatis mu muiates riideid vahetama. Piinlik moment. Kogu aeg on nii kinni jooksnud, et õppimiseks ei ole lihtsalt mahti leidnud. Ja ikka oled oma plaanid ju niimoodi sättinud, et viimasel minutil peaks kõik korda saama. Ja siis jookseb järjekordne probleem uksest sisse... Viimasel korral teste tehes oli vigu 3/15, see on peaaegu juba tõenäosuslik.

Sellel korral ratta selga istudes oli tunne hullem kui ennem olnud. Paaniliselt turvavööd otsides adusin oma kindlusetust sadulas. Neljasajane Ibukas sees, lootsin vähemalt jalavalule leevendust leida, kuid selle mõju avaldus vaid kõndides. Ratast jalgade vahele surudes andis valu endast silmapilkselt märku. Lootusetus uhas üle kui külm laine.

"Liikuma! Peatustega üles, tagasipööre ja slaalom! Põlved paaki!" Läks lahti. Surun ju, valus on, vanduma võtab. Hea, et saatjat peal ei ole, muidu peaks kõnepruugile ka mõtlema hakkama. Välja suri. Taaskäivitus ja edasi. Peatus. Need postid on jälle nii lähedal. Aiaaaa, vasakpööre tõi kaasa järjekordse ratta urhatuse ja mina loksusin jälle tema soovi järgi paarist postist mööda. No ei saa olla, sidurit ei tunneta kohe üldse ja gaas tahab oma suva järgi möiratusi tekitada. "Ära aja ennast püsti! Vundament logiseb!" kuulen juhendaja järjekordset ennustatavat kommentaari.
Jälle suri välja. Püüan uuesti. Pagan küll... urhhhh, mis juhtus? Aaah, tasakaal, kuhu sa tormad, mis hääl...

Juhendaja seekord ei naeratanud, isegi ei muianud mitte. Midagi pidi väga- väga valesti olema, kahvatu, tõsine nägu saatis minu poole pika pilgu-
"Noh, tõmbasid nokka! Tahad veel?"
"Ei, parem mitte! Tegelikult ka või? Kuidas?" Kuid mis seal salata, positiivne tunne, et selga jäin, tasakaalustas veidi ehmatust ja hirmu.

Olukord ei läinud paremaks, tund ei tahtnud ka kuidagi otsa saada. Kaua veel ....
Ma ei saa vist ikkagi sellega kunagi hakkama.

Piilujad

Kuigi ma juba nädala jalad harkis ringi kõndisin uute, avastatud lihaste vaevuste mugandamiseks ja Ibukaga leevendust püüdsin otsida, oli eufooria esimesest tunnist kestev. Kõigile kodustele, kes vähegi kuulata viitsisid ja neile au andes, seda nad ka viisakalt tegid, andsin pikalt, pidevalt ja erutatult ülidetailset ülevaadet esimesest sõidust. Kuigi ma sõitude aegu avaldada ei planeeringud, juhtus ikkagi see, mis olin kartnud- just kui eelkooliealine laps sünnipäeva oodates, lobisesin järgmise sõidu aja ikkagi välja.

Ja seal ta siis oligi! Minul pilk suunatud Selverisse, püüan parajasti leplikult siduriga läbi saada, pidurada ja kohalt võtta, kui märkasin tuttavat autot parklas. Ning järgmine slaalom jäi selle tunni ainukeseks korralikuks.
Esinemisvajadus tõi kaasa rambipalaviku ning kui olukorrale liita järjest tugevnev jalavalu (aru ma ei mõista, kuidas nad suudavad tunde järjest sõita...), lagunes kõik, mis juba oli olnud, laiali. Kumbki käehoob ei olnud tunnetatav, jalgpidurit ei leidnud üldse üles ja aia servas seisev rekka käru muutus järjest suuremaks ning olulisemaks objektiks, mis pilku püüdis. Kui veel olukorrale lisada ärrituse kaasa toonud juhendaja viide automaatkastiga hellitatud sõitjale, kuigi olen tutvusringkonna viimane ja põhimõtteline mohikaanlane manuaalkasti suguharust, saabus häving nagu Sandy.

Päev algab

Jõudiski see päev kätte. Jüripäev, hea et mitte Mihklipäev. Segaste tunnetega pargin auto Selveri parklasse.
Ühelt poolt on kihk ja meeletu soov, teiselt poolt on hirm ja see tundub veelgi hullem. Kui nüüd asjale lisada annus viie aasta tagust Vivaliikluse Vitali torisemist teemal "naised ja mootorrattad ei sobi kokku; kui sa ikka väga tahad, võid rolleriga sõita; mootorrattad on meestele" ning kolmanda tunni kõvahäälset arutlust mu abikaasaga "Näe, ta ei saa kunagi kaheksat sõidetud!", on olemus segi keeratud kui paras ühepajatoit.

Juhendaja võtab mu vastu hoolitsevalt, kuid asjalikult- "Siin on sinu isiklik kiivrisukk! Mis mõõdud sulle lähevad? Siit saad riided, mis number sulle läheb? Saapad tuleb peale tundi deo'ga üle lasta. Riputa pärast asjad siia! Pane riidesse! Siin pükste ja jope servas on lukk, mida saab ühendada, siis ei lähe selg paljaks! Oota, ma aitan!" Selline tunne ongi siis lapsel, kellele ema/isa riided kohale tassib ja lõpuks veel riidesse ka aitab. Ei mäletagi, et keegi niimoodi poputanud oleks. Huvitav, kas mul endal ka need tegevused ja kihid meelde jäävad?

"Lähme vaatame ratast!" Amordid, õlitase kolmes kohas, rehvid, pidurid, tuled, pidurituled, kett... Appi! Seda on liiga palju! Andke palun nimekiri kaasa! Selleks ajaks kui teisele poole ratast jõuame on algus juba meelest läinud. Kuidas ma seda kõike järgmisel korral ise mäletan? Kas minu üliõpilastel on loengus sama tunne?

Ja siis ma istusin ta seljas, tugi on ära, varvas ulatub maha ja mitte rohkem.
"Tunneta siduri veomomenti! Veelkord! Veelkord!"
Ratas liighatab igal korral õrnalt. Tundub, et ta on ettevaatlik aga sama hoolitsev kui juhendaja.
"Kummalt jalalt sul on mugavam startida?"
"Ei tea, kummaltki ei ole."
"Mine siis mõlemalt! Jalad peale!"
Mis mõttes, apppiii!! Oo, ma ei kukkunudki ümber! Tänud sulle, sõber!

Kuigi püüan teha seda, mis juhendaja räägib, teen hoopis seda, mis ratas tahab. Mingil momendil loksume mööda betoonplaate raja kõrval, teisel momendil tundub aeda sõitmine turvalisem kui tagasipöörde tegemine. Serv tee ja plaatide vahel, on ahvatlev ning kisub pidevalt pilku.
"Põlved paaki! Vaata kuhu sa tahad minna, sinna sa ka lähed! Kui sa teaksid kui palju saab pilguga!" Ja nii ma järjekordselt teerandi otsa sõidangi, ikkagi pilguga.

Vahepeal on vihma hakanud sadama, hoolitsev käsi paneb mulle keebi ümber. Ma ei märganudki. Tegelen kirjuliste postidega, millest mööduda püüan, juba valutama hakkavate kintsudega, mis siiski püüdlikult paaki püüavad pitsitada ja pilguga, mis pidevalt torbikutele eksib või kõrvalistele ajadele suunatud on. Mitte ma ei mõista kuidas juhendaja aru saab, et ma silmanurgast posti piidlen, püüan seda võimalikult salaja teha, pead ma ju ei keera. Äkki sellepärast, et ma ka pöördel Selveri silti silmanurgast vaatan mitte pead ei pööra. No aga ma ju näen seda- pilk on ju kohal!

Metoodika on uskumatult tihe, iga kommentaar juhendajalt tundub kui tundliku kaaluga kaalutud. Kõikidel tegevustel ja juhtumistel on põhjus ning juhendaja suunatud võimalus parandada. Iga ringi lõpus, peatusel, antakse tagasisidet ja räägitakse, mis valesti, aga ka hästi. Hmmm, midagi on ju ka hästi! Kordused "vundamendi tugevusest" on vist ainus, mis meelde jääb. Uuel peatusel võin juba ise rääkida loperdavatest põlvedest ja pinges õlgadest. Iseasi mis ma selle teooriaga pihta hakkan. Ringil tulevad vead ükshaaval meelde ning kui ühte püüad korrigeerida, on teine juba paigast ära. Kuidas nad suudavad nii rahulikuks jääda?

Tunne on siiski vägev - see ei ole lootusetu! Ma saan sellega hakkama! Ma saan kindlasti hakkama!