Jah, maja kukkus kokku. Miks? Hakkasin ennast juba ratta seljas hästi tundma ja unustasin põhilise, vundamendi. Ja siis kui Sõbra-Võru nurk kõikidest vigadest korraga ja peaaegu valusalt, aga igaljuhul piinlikult märku andis, jäi järgi ainult toss. Kõik edasised tegevused, mis tagant võisid tunduda põiked, oli tegelikult kätevärin. Sellel kohal oleks võinud tunni pooleli jätta, sest midagi asjalikku sealt enam ei tulnud. Paras jooma minna ahastusest ja enesehaletsusest....
P...
Lähen parem trenni. Oodake vaid!
No comments:
Post a Comment