Aitab küll!

Aitab küll! Tuleb ennast kokku võtta ja asi ära teha, mis ma siin soiun! Tegelikult ei ole üldse hullu, lootusematumadki objektid sõidavad rattaga rääkimata siis autodest. Üldse hakkab kõigil juba üle viskama minu pidev arutelu ning abikaasagi kipub juba vähe rahutuks muutuma. Isegi minule endale kostub pidev hädaldamine juba jabur.

Väike kofeiinilaks juhendajatele altkäemaksuks ja läksime!
Siili tänava slaalom tõi tunded tuha alt välja-
   "Oo, mõnus, kas sa kaifid?"
   "Jaaa, täiega, juhuuuu!"
Rütmi lõi segi ootamatu kaubik, mida me kumbki ei märganud. Pidama saime! Piinlik oli, vist mõlemal. Ja siis kordus see uuesti Turu tänaval, mõned sammud tšatšat ning ootamatu valgusfoor sundis veidi äkilisemasse pidurdusse. Ok, ärme enam nii teeme.

Tundub, et juhendaja vahetas vahelduseks plaati, vaid ühe korra mainiti kiirenduse vajadust. Uued plaadid seevastu kannavad nime vol1 "pidur lahti!" ja vol2 "tuli!" Pean vist reedel teeninduses paluma, et mu auto isetoimiv suunatule väljalülitaja ära keelatataks ning jala seon straipsiga ka kinni.

Jah, nüüd ei lähe enam kaua!

Vaakum

Tunnet ei ole. Ei ole halba tunnet ega ka head tunnet. Üldse ei ole. Näib, et juhendajatel on sama seis- ei mingit tunnet. Või... äkki tunnevad nad tüdimust...

Ei ole tunnet minu ja sõbra vahel. Tundetu kiirendus ei olnud piisav, tundetu käiguvahetus ajas lugemise sassi, tundetu suunatuli vilkus oma monotoonsuses. Ainult jalapidur ei olnud tundetu, ta oli alati entusiastlikult kohal.

"Kuidas sa ennast tunned?" küsib juhendaja kontrollküsimuse Sangari ees. Püüan oma tundetust varjata ning kähisen: "Ma sõitsin läbi linna." See kõlas tundetult.

Hommik pärast

Kell kolm öösel, õieti küll hommikul, oli uni läinud. Et vana inimene juba, neil tekivadki unehäired! Eieieiei, hoopis mingi heli ajas üles, keegi oli Riia tänavat pidi liikudes oma armukesega liiga emotsionaalseks muutunud. Taas uinumise asemel hakkab aga hoopis film silme ees käima- näen end "lõvinahas" maanteel kihutamas, tunnen tuule survet kiivril, tee konarusi, mis sest, et "nahk" küll veidi loperdab ja süda jätab lööke vahele. "Nojah, saingi vererõhu vist kõrgele," mõtlesin, "nüüd oleks ainus normaalne variant üles minna ja paar kaheksat teha."
Järgmise korrani on veel neli päeva...

Väljasaadetu

Enne väljasaatmisele minekut ütles teismeline- "Kuule, tule ikka tervelt tagasi. Ma kohe muretsen su pärast - pole sind enne nii närveerivana näinudki!"

Ei aidanud midagi, õpetlik video oli juhendajatel vaatamata, niutsatus platsi järele ei kandnud vilja. Nagu juba traditsiooniks riietab juhendaja esimesel korral ise. Otsib vesti, paneb selga ja kinnitab saatja. Riietataval on piisavalt tegemist olemas olemisega. Ülevaatus võtab mega aja, kõrv jääb kiivri alla krussi ja tegelikult jäi sisikond riietuskabiini.

Ratas on kannatlik. Põlvesurve ja ta nurrub julgustuseks. Vabandan veel eilse pärast, kuid tundub, et sõbral ei ole probleemi.
Stardipaik - prügikast. Peeglid, olematu nähtavus - vaevalt mul mahti jääb neisse vaadatagi. Julgustavad sõnad juhendajalt tunduvad kui iroonia. Veel viimane küsimus väljasaadetavalt "Oled sa kindel?", toob muige väljasaatja näole koos enesekindla "Läksime" hõikega.
"Aeglussõit! Vedu! Sa pead tõkkepuu vahelt läbi mahtuma! Jää seisma! Vaata paremale ka! Suunatuli! Sidur kontrollib pöörde lõpuni!  Vasak rida! Auto vasaku ratta asukoht!..." Tegutsen kui robot ja püüan õigeid hoobasid liigutada! Saatjaga koos on kiivrisse paigaldatud mõtetelugeja, täpselt küsimuse tekkides tuleb kõrva vastus. Hmmmm, peaks selle kiivri ärandama, oleks vist edaspidi kasulik.
Esimene ristmik läbitud, on tunne, et saavutus on tänaseks tehtud. Kuid just kiita saanud kiiver läheb vist järgnevaks tunniks rikki, plaat vol1 "Kiirenda" ja vol2 "Kiiremini" jäävad ringi käima ning mida aeg edasi, seda emotsionaalsemalt. No mida, kihutan kui loom mööda Turu tänavat, kõva 25 on juba sees! Teeremont lisab vürtsi, pergele küll, unustasin selle enne autoga läbi sõita. Õnneks tuleb plaadilt korduvate trackide vahele ka tööjuhendit.
Sõltumata minu vastupunnimisele kiirus siiski kasvab, emotsioonide amplituut on hirmuäratav. Pilk spidokale teeb käed nõrgaks, hullem veel põlved ka, seega parem ei vaata. Ning ei mõtle ka sellele, mis juhtub kui keegi peaks ette jääma või ma ise midagi ootamatut tegema. Seega, lülitan mõtlemise välja- oleme kolmekesi - tee, mina ja sõber. Ah jaa- Püha Vaim kiivris muidugi ka! Vastujuhtimine pakub armukesele lõbu ja tunnen, et vähemalt tema ei paanitse. Rahunen ka ise veidi ning avastan, et tuul on kevadine ja kevad on õitsel!

Vasakpööre peale raudteed Ülenurme peale. Vasakult lähenevad autod, näevad mind, kuid ikkagi lähenevad. "Keerake ära! Jääge seisma!" Kiirus on minu arvates liiga suur, käik on teine kuigi võiks olla esimene ja üldse võiks teha selle pöörde küll juhina, aga lükates. Sõber ei tunneta probleemi ja  veab mind s...st välja. Ohhh, me ei kukkunud, ei sõitnud välja, ei tõstnud nokka, ei ... !!!! Tunne pani sõbra tantsima, kuid kiita sain mina. Tundub, et neil on oma sehvtid. Las olla.
Jõudsime tagasi. Jalad ei kanna, pea käib ringi. Hmmmm, olen seda ennegi tundnud parimatel hetketel. Aitäh, sõber, sinuga oli ülimõnus tunnike, mis möödus kui viiv.

Päevad pole vennad

"Hommikust, kallis sõber!"
"Hommikust, hea meel sind jälle näha! Lähme tantsime!"
"Ma sain eksamist läbi!"
"Hmmm, väga hea!"
"Mul on laps haige.."
"Väga kurb. Kas sõidame?"
"Jah, ikka!"
...
"Sa ei mõtle minust!"

...
"Mis nüüd? Kas sa said haiget ka? Mis sa valesti tegid?" küsib juhendaja ülevalt alla vaadates.
"Ei! Ma ei tea. Mis ma tegin?"
"Kahmasid esipidurit! Ära kahma esipidurit! Kiirus oli veidi suur ja tõmbasid plokki. Tunnetama peab!"
"Vabandust!"
"Pole hullu! Mootorrattaga ei olegi küsimus selles, kas kukud vaid kunas kukud! Sul on see nüüd tehtud."
"Vabandust! Mis ma nüüd teen?"
"Tõsta üles ja sõidame edasi! Kas sa oskad tõsta ratast?"
"Ei."

...
Ratas kerkib vaid kümme sentimeetrit kui sedagi. Tundub, et teoorias räägitud opossumi tõstmisvõte ehk "mängi surnut" on ja jääb ainsaks abimeheks. Aitab ju mammutite puhul ka. Olek on sandimast sandim, pidurihoob lausa põletab pihku. Jõuga surun hirmu alla ja püüan pöörata. Kujuteldava tänavanurga manöövrid on võimatud ja jälle on need autod liiga lähedale parkinud. Haledad katsed häbiväärset sõitu naljaga pehmendada on ette hukule määratud.

Ma ei saa sellega hakkama!
Sinikas vasakul puusal annab liikudes pidev-valusalt märku ning tuletab meelde tumedat homset.

Salsa

Ei midagi erilist- magamata öö haige lapsega. Olematu vaba päev, mis oleks võinud mööduda päikese käes kügeledes, kuid on omandanud hoopis rohetäpse varjundi. Õnneks pakub mees võimalust enda jaoks aega võtta- väike massaaž ja kohtumine sõbraga jäävad siiski mu päevakavasse.

Lõõgastunud olek ja libe nahk ei lisa küll kohtumisel kindlust. Kiiruskatsed, mis eelmisel korral tehtud said ja sõpra nähes meenuvad, panevad adrenaliini taseme tõusma.
Istun sadulasse, kuid seekord ei otsigi turvavööd.
    "Oo, sa oled rahulik!? Hoia mind kinni, liibu mu vastu!" nurrub sõber.
    "Kuule, ma istun ju hoopis teisiti, nii lähedal ei ole me veel olnud!"
Imestades, kuidas on võimalik veel rohkem "munad paagis" istuda, läheme liikuma.
    "Tunned, me liigume! Tule järgi!"

"Kiirendusega üles, slaalom alla, pidurdus ja kaheksa!" kostub juhendaja tööjuhis.
Kiirendus pole hull, käik läheb sisse ja slaalomis tunnen sõbra puusanõksu.
    "Tee seda veel! See oli nii hea!" suudan sosistada kui juba olemegi kaheksas. Need keerutused võiksidki nii jääda... ooooooohhhhh.........

---
"Sõida boksi!" toob juhendaja meid maapeale tagasi.
"Ah, kas juba aeg täis? Me alles alustasime!" püüan tagasihoidlikult protestida.
"Sa lõid minu plaanid segi! Mul ei ole sinuga platsil midagi teha!" lisab juhendaja hävituslikult jätkates.
"Ei-ei, lase mul veel, palun, platsil mõnuleda!" püüan naudinguaega pikendada.

"Keegi särab nii, et kiivri alt on näha!" muigab linnast saabunud teine juhendaja ning lisab kolleegile- "Tee homme ettevalmistused ära, ülehomme läheme välja."

Kiiruskatsed

Tallinnast tulek jäi planeeritust pool tundi hilisemaks, mida oligi oodata. Tegelikult kartsin hullemat, kuid mainides lobisema jäänud meestele, et vaja Tartusse mootorratta tundi jõuda, läksid kõik naeratades minema ning kellelgi ei tekkinud vastuväiteid. Vaid vanem kolleegidest hakkas hoopis teisel toonil rääkima oma paar aastat tagasi ostetud rattast. Kuigi ma eriti pihta ei saanud tema arutlusele teemal "ratta valik", tegin kiire "mhmhh" ja noogutasin innukalt kaasa ning läinud ma olingi.

Tallinn-Tartu maantee on kui Isamaasõda, eriti kui sul veel nõksa kiire on. Järjekordne saadetis Mersusid oli Tallinnasse saabunud ja need rekkad armastavad eriti omavahelisi lähedasi suhteid. Ilus ilm oli välja meelitanud ka elulise uunikumi, kes sonis ja prillides esiklaasi suudles. Igatahes, veidi närviliselt aga kindlalt ilma letargiata jõudsin täpselt kohale.

Vups-vups riided selga ja juba olingi ratta seljas. Jee, täna on hea päev - ratas on juba soojaks sõidetud, sellist varianti ei olnud veel enne olnud. Seda kiiremini läks, kohe ühe hooga. Aga midagi on valesti. Eieiei, mitte just valesti, teisiti. Koht on sama, liiga kuum ka ei ole... Midagi häirib...
Valgus! Minu esimene pealelõunane tund, päike on teises kohas ja kõik on hoopis teine. Isegi parem, plats on mahedam ja rahustavam. Hakkab tulema: slaalom, kaheksa, pöörded.... No mitte ideaalselt, aga rahuldavalt.

---
"Tegeleks nüüd veidi käikudega ka. Et siis, tuled alt ja kiirendad. Mina ütlen kui vahetad käigu ära!" andis juhendaja tööjuhendi kätte. Ei lasta rahulikult olla! Mõtlesingi just, et asi hakkab juba vähe ilmet võtma ja mingi rahulolu hakkab tekkima. Käigud. Et siis mismoodi... Kuidas need käigud käivad. Aaaa, sidur on vajalik. Aga kuhu poole see jalg peab nüüd käima, üles/ alla. Aga neutraal jääb ju vahele, kuidas ma üle saan....

"Kiirenda juba!" kostus nõudlik hääl. Jaajaaaa, ma ju kiirendan. See tegelane sõidab ju ilma minuta niimoodi ära! Uups, nüüd ei taha ta enam üldse sõita.
   "Mis juhtus?"
   "Sa ei tahtnud ju, et ma ära sõidan. Käiku ei ole, me jääme kokku!"
   "See ei olnud päris see, mis ma mõtlesin. Või, mida me tegema pidime. Sa tegid väga karmi häält ja kõik hakkas väga kiiresti liikuma. Mul tuli hirm."
   "Kas mu hääl ei meeldinud sulle? Ise kuulatad küll kui võõrad rattad tänaval urhatavad... Ära karda, kui ma kõrgema käiguga liigun, läheb paremaks! Proovime veel!"

"Sa pead tugavamalt lükkama! Vahepeal ei tohi kiirust ka kaotada, kiiremini! Proovi uuesti!" Oi, ma ei tea, see kiirus on nii kole. Hääl on ka ikkagi kole, vähemalt siis kui ta su enda tagumiku alt kostab. Tuul hakkas ka järsku kõvasti vastu puhuma. Ja autod pargivad jälle liiga lähedal.
"Kiiremini! Nüüd!"kostuvad hõiked raja kõrvalt. Ole nüüd vapper, ära mõtle!

Kui käik sai vahetatud muutus kiirus järsku talutavamaks ning tekkis isegi mõte spidokale kiigata. Ooo, kõva 15 tuli ära. Krt küll, millega ma siis seni siin platsil kulgenud olen! Ise arvasin, et kõva kihutaja... Mina küll maanteele ei lähe, kui kunagi aastate pärast 50 kätte saan, on väga hea! Ja mida ma nende maanteel 70ga parkijate kohta iganes öelnud olen, võtan tagasi.
Ülevalt allapoole liikudes ja piduriharjutusse minnes, oli tunne kui MrBeanil parklast väljudes. Kõrvus kumas hoiatus - "Ära vaata kohta kuhu sa minna ei taha!", kuid käske jagav juhendaja seisis just vajaliku peatamiskoha kõrval. Katsu sa ta'st mööda vaadata. Huvitav, kas ta suudab eest ära hüpata? Parajad enesetapjad on nad niikuinii, alles see oli kui ta "porgandina" ees joostes püüdis mind kaheksat panna joonistada...
Käigud enamasti sisse ei läinud, kuid kedagi alla ei ajanud. Püüdsin kramplikult jätta vaprat muljet. Vist ei tulnud välja, nad nägid jälle läbi.

Kaheksa korda kaheksa

"Ma ei julge enam üldse pöörata! Autod pargivad nii lähedal. Tohib, ma sõidan otse?" Tunnen, et olen täiesti hädas. Betoonil loksumine lõi jälle kõik sassi.
"Kas järgmisel korral lähed ja katsetad muruplatsi ära? Näe, autosid ka enam ei ole seal!" aasib juhendaja mõnuga.
"Miks mitte, seegi vaja ära proovida!" püüan jaburast olukorrast üle olla.
"Panen sulle nihkeslaalomi tagasi."

Slaalomil pole häda midagi, postid saavad küll pihta kui vasakule pööran. Ahvatluseks seisab juhendaja lähemale ja püüab tähelepanu võita. Aga tuleb ju välja, miks ma siis tagasi pööratud ei saa?
Prooviks veel seda kaheksat, ma teen teist pidi. Hoopis parem! Mahtusin ringi! Teeme veel! Päris hea!
Juhendaja vehib ja püüab tähelepanu...
Viies on juba päris kena, tünnid ongi see märksõna. Tünni peale peab otseks saama!
Juhendaja vehib. Ei saa, mul on praegu tegemist!
Jessss! Kaheksas on juba päris korralik.

"Aitab küll!" peatab hääl kõrvalt mu kinni. "Teeks nüüd aeglusslaalomit ka. Häält tahan kuulda, sidur kontrollib! Kas saad kõik postid ümber?" Jah, see toimib jälle!

Kollane tõukeratas

Hakkab tulema, hakkab tulema! Kui ta ainult jälle mind ristmiku maketile ei lähe. Läks...

"Parempööre!" No kuidas sa teed seda tõusu koos keeramisega. Sättimiseks läheb liiga kaua. "Noh, pööra juba!"
"Ei saa, suur ummik on!" pöördenurk oleks üle kõikide tänavakivide ja parkivate autodega. Lisaks läks ära veel tasakaal, mida kramplikult jalg maas püüan leevendada.
"Oi kui ilus kollane tõukeratas sul on!"
Prrrr...

Autod ja rekkad

"Palun korjake need rekkad siit ära!"
"Ära vaata neid!"
Katsu sa neist mööda vaadata, kõik servad on neid täis! Ühe neist ma varsti ära rihin.

"Palun, viige nad minema!"

Eesel porgandijahil

"Millega sa sõitsid? Näe, Suzuki võtmed!"
"Ei, ma sõidan Hornetiga!"
"Ei ole, tõesti või?"
"Ma ei sõida Suzukiga, lähen kohe koju kui jälle temaga pean sõitma!" hakkasin lapsikult jonnima.
"Jajaa, me vahetasime eelmisel nädalal ratta ära!" kommenteerib kiiresti teine juhendaja kõrvalt, arvatavasti püüdes välistada jalgade trampimise stseeni, pisaraid ja pikali viskamist.

---
"Tee nüüd mõned kaheksad. Pilk juhib! Keera!" Ratas näitab välja järjekordset enesekesksust ning sõidab sinna, kuhu tahab. Mina muidugi loksumas ta turjal. Ometi ma ju vaatan õigesse kohta.
"Tegelikult pead ikka reaalselt ka keerama, ainult pea ja pilgu keeramisest ka ei ole kasu! Sõida siia! Siia! Siia!" seadis juhendaja ennast elusaks sihtmärgiks. Hmmm, lähebki paremini. Selline sadism on mulle enda juures üllatav. Aga töötab! Mitu kilomeetrit ta niimoodi tagurpidi kaheksaid maha jookseb?

Uus kui vana

"Tänasest on sul uus juhendaja!" Mismõttes? Kas sa kaotasid lootuse?
"Ta on kindlasti kurjem kui sina?"
"Ei, ta on veelgi rahulikum!"
Nii, kaotaski lootuse. Mis siis ikka, peaasi, et see mul endal veel olemas on. Vaatame järgi...

"Pidurduse peab saama sujuvamaks! Kasuta rohkem jalapidurit!" suunab uus minu tähelepanu hoopis teistele detailidele. Huvitav, kas nad sellepärast vahetavadki, et erinevaid nüansse tähele panna. Nii me siis jõnksutame mitu tiiru kuni rattaga taas klapp hakkab tekkima. Metoodika tundub sama, põhjendused-eesmärgid paigas, juhendaja lõdvestunum kui eelmine. Justkui puhkusel oleks.

"Vaata mind! Ära vaata posti! Ära ahista neid poste!" püüab juhendaja mu pilku ja tähelepanu. Ja siis ma tundsin tema esimese puusanõksu-
   "Mis sa tegid? Lahe!?"
   "Meeldis, jah?"
   "Täiega!"
   "Teeme veel?"
   "Ma ei julge..."

"Lõpus läks juba paar korda päris hästi! Tubli!" - "Auhh.."
"Mis sa ütlesid?"

Kevad peas

"Mis ma sinuga nüüd teen!" võtab juhendaja mind kurval moel vastu, käed hoidmas pead.  Peale ülipika hetke eelmiste tundide kommentaare lugedes sai lõpuks otsus tehtud - "Me teeme ketserliku sammu, vahetame ratast!"

Kollane vapsik niheleb ootavalt.
"See ratas on rohkem tundeline, selline Ladina-Ameerika tüüp. Talle meeldivad puusanõksud, vaata nii..." tutvustab juhendaja mulle uut sõpra.
"Istu peale, tunneta!"
Jaaa, jalad lähevad ümber mugavamalt, rohkem kui varvas ulatub maha.
   "Ära karda mind! Mulle meeldib tantsida. Kas ka sulle?"
   "Jah, kuid ma ei oska väga hästi."
   "Usalda mind, tunneta mind, naudi!"
Me keerame, me pidurdame, tema sidur on mõnus! Ma armastan sind, vapsik!

---
"Ma tahan endale ka sellist ratast!" hõiskan kohe kui olen koduuksest sisse tormanud. "See on täpselt minu järgi!"
Abikaasa heidab mulle pika pilgu. Kaastundliku, nagu vaataks teismelist või hullu.

Hea õpilane

"Piret*, mida sa ootad oma üliõpilaselt? Milline on HEA õpilane?"
"Mida sa küsid?"
"Vaata, mul on situatsioon, kus olen õpilane. Ja õpetaja on suurepärane - metoodika tundub läbimõeldud, olek on rahulik ja kannatlik, mitte ühtegi halba sõna, närvi ei lähe isegi lolluste peale. Kõik tegevused saavad analüüsitud, eesmärgid põhjendatud. Isegi küsib, kuidas ma ennast tunnen!
Kuidas olla sellisele õpetajale parim õpilane?"
"Ära kaota eneseusku!"

---
*Piret, minu väga hea kolleeg, pinginaaber tööl. Suurepärane psühholoog ja tippklassi õppejõud.

Nokkamine

"Kas kohe ei saaks tulla õhtuse eksami järeleksamile?" küsisin just nagu tüüpiline üliõpilane. Juhendaja jättis küsimusele vastamata ning saatis mu muiates riideid vahetama. Piinlik moment. Kogu aeg on nii kinni jooksnud, et õppimiseks ei ole lihtsalt mahti leidnud. Ja ikka oled oma plaanid ju niimoodi sättinud, et viimasel minutil peaks kõik korda saama. Ja siis jookseb järjekordne probleem uksest sisse... Viimasel korral teste tehes oli vigu 3/15, see on peaaegu juba tõenäosuslik.

Sellel korral ratta selga istudes oli tunne hullem kui ennem olnud. Paaniliselt turvavööd otsides adusin oma kindlusetust sadulas. Neljasajane Ibukas sees, lootsin vähemalt jalavalule leevendust leida, kuid selle mõju avaldus vaid kõndides. Ratast jalgade vahele surudes andis valu endast silmapilkselt märku. Lootusetus uhas üle kui külm laine.

"Liikuma! Peatustega üles, tagasipööre ja slaalom! Põlved paaki!" Läks lahti. Surun ju, valus on, vanduma võtab. Hea, et saatjat peal ei ole, muidu peaks kõnepruugile ka mõtlema hakkama. Välja suri. Taaskäivitus ja edasi. Peatus. Need postid on jälle nii lähedal. Aiaaaa, vasakpööre tõi kaasa järjekordse ratta urhatuse ja mina loksusin jälle tema soovi järgi paarist postist mööda. No ei saa olla, sidurit ei tunneta kohe üldse ja gaas tahab oma suva järgi möiratusi tekitada. "Ära aja ennast püsti! Vundament logiseb!" kuulen juhendaja järjekordset ennustatavat kommentaari.
Jälle suri välja. Püüan uuesti. Pagan küll... urhhhh, mis juhtus? Aaah, tasakaal, kuhu sa tormad, mis hääl...

Juhendaja seekord ei naeratanud, isegi ei muianud mitte. Midagi pidi väga- väga valesti olema, kahvatu, tõsine nägu saatis minu poole pika pilgu-
"Noh, tõmbasid nokka! Tahad veel?"
"Ei, parem mitte! Tegelikult ka või? Kuidas?" Kuid mis seal salata, positiivne tunne, et selga jäin, tasakaalustas veidi ehmatust ja hirmu.

Olukord ei läinud paremaks, tund ei tahtnud ka kuidagi otsa saada. Kaua veel ....
Ma ei saa vist ikkagi sellega kunagi hakkama.