Päev enne

Ootamatu võimalus järjekordsest laisast nädalavahetusest välja saada, viis meid juba reedel linna. Põhjust Vapsikuga tiirutada ei pidanud ju välja mõtlema - rohkem kui nädal ei olnud me teineteist näinud, siis on ju mõned lennutunnid enam kui oodatud.

Eesmärk sõidul sai ka paika pandud - värske juhiluba oli ARKis arvatavasti juba ootamas. Aga kümme päeva on pikka aeg. Appi, mis see pool aastat siis veel on, tuli ahastus peale esimesi meetreid sõites. Kuidagimoodi koperdasime ARKi ja õuduspildid järgmise päeva ees kaotasid positiivsed emotsioonid sootuks. Korraks sai mõeldud ka erinevatele variantidele, mida juhendajale öelda - ma jäin haigeks, surin ära, kaotasin ratta võtmed, ratas andis otsad, kütus sai otsa, magasin sisse, olen ootamatus pohmakas, ...  Pikalt mõtlesin ka põhjuseid, mis ma ei saa kaasale depoosse taksot teha, kui ühtegi head mõtet pähe ei tulnud.
Jõudsin siis mehele tööle järgi, tema astus tagumisele istmele ja mina arvasin, et sinna me jääme. Töökaaslase saatsin kiiresti kontorisse sisse, juba tunne näitas, et head nahka asjast ei tule. Tasakaalu nagu ei olekski olnud, kohalt ära ei saa, ümberkukkumine tundus kõige loomulikum tegevus. Siiski sain liikuma ja külili ei läinud. Elegansust aga ei mingit - kobakäppade kokkutulekul oleks see tegevus esikoha taganud. Suuri teid pidi, aeglussõitu tehes, et mingil tingimusel ei peaks jälle kohalt startima, jõudsime kohale. Mehe olekus õhkus veelgi rohkem ebakindlust järgmise päeva ees, kuigi ta otse midagi ei öelnud. Depoo juures oli aga palju tühje parkimisplatse ning meest-ratast oodates sai harjutatud manöövreid. Enesekindlus hakkas ettevaatlikult taastuma.

Tundsin peale paaritunnist sõitu ennast juba päris kobedalt, kui õhtul mees naaberkontori tuttavaga jutuajamisest rääkis -
   "No, kas jäid ellu?"
   "??"
   "Nägin, et sul tuli naine rattaga järgi ja viis sind kuhugi."
Enesekindlus sai hävitava hoobi kuklasse...

Ootamatu ettepanek

Kui ma juba nädala aega koos lastega maal mittemidagitegemist olin harrastanud, vihmas kügelenud, päikese käes varbaid liigutanud ning tundnud taandarenemise esimesi märke, helistas järsku juhendaja ja kutsus triatloni turvama. Jah, pidin ütlema, et nädalavahetusel midagi plaanis ei olnud ja põhjust linna minna, Vapsiku juurde, ei pidanud just kaua "pähe määrima". Kaasale ettepankut tehes ei näinud ma küll erilist vaimustusepuhangut kerkimas. Temal ratas remondis ja nädalavahetusel teised plaanid ja kuhu me lapsed jätame ja... Kui siis asja organiseerima hakates sõber mehele ratast selliseks ettevõtmiseks laenata ei tahtnud ja üldse meid mõistusele püüdis kutsuda, viidates oma rattaralli kogemusele, hakkasid minul jälle emotsioonid suureneva võnkeamplituudiga toimima. "Ma ei saa hakkama, sest ma veel ei oska" ühelt poolt ja "kui juba juhendaja kutsus, siis kes veel peaks teadma, mida ma suudan", teiselt poolt, jalutasin närviliselt mööda maja ringi püüdes kohutavalt teada saada, mis edasi juhtub. Lapse sokutasin kiiresti sõbrantsi juurde, kuigi veidi süümekaid tundes, et muidu nii vähe temaga suhtlen. Rääkisin emotsionaalselt oma hullusest ja tema ei osanud haige inimesega muud teha kui leppida ning asjasse leebelt suhtuda. Tänud sulle!
Ühesõnaga - andsin oma nõusoleku osaleda ning teatasin seda ka õhtul kodus. Mees ohkas ning leidis, et peab ikka oma haige naise järgi vaatama ning nõustus kaasa tulema. Asja leevendas tugevalt see, et kokkulepe jäi vaid üheks päevaks.

Järgnevatel päevadel püüdis kaasa ratta remonti kiirendada ja sealt vaadati põhjuse peale pika pilguga. Neid pikki pilke tuli veel mujaltki. Õnneks ei olnud enam mina ainus, kes nende osaks sai! Kuigi tundub, et põhjuseks ikka.

Raskused on... maha lükkamiseks

Ilu ja jõunumbrite harjutamiseks tuleb ikka raskused kätte võtta. No tegelikult sobivad nad tagumisele istmele ka päris hästi. Eriline nauding on segajad hiljem maha raputada ning taas tõdeda - üksinda on ikkagi kõige parem.

No tegelikult algas kõik sellest, et kohtasin majas juhendajat ning kurtsin talle oma rasket saatust seoses siduriga. Heatahtlik ja hakkaja nagu ta on, pakkus kohe välja, et tule läbi, teeme korda. Sain siis seda kodus korra mainida kui kaasa õhtul siduri parajaks reguleeris nii, et mure korraga pühitud oli.

Järgmisel päeval armukesega jalutama minek oli jälle eripärane - nüüd siis esmakordselt Palle üksi linnas ehk kontrolli ei kusagil. Ei kedagi ees suunda näitamas ega taga tegevust arvustamas. Suure ähmiga suutsin Riia tänaval vapsiku välja suretada, mille peale paar ehitusmeest naaberautost sõbralikult lehvitasid. Igatahes, ette ei jäänud kellelegi ja see tagas enesetunde säilimise.
Jalutama minemisel oli aga olulisem eesmärk- tänasest sai vapsiku passi minu nimele. Teenindaja ARKis sattus üliõpilane olema, kes oigas ja aigas tükk aega, piidles platsile jäänud masinat ning imestas õppejõudude ootamatute hobitegevuste üle. Igatahes said asjad kiiresti ja muredeta korda.
Loomulikult ei saanud aga ARKist tulles lemmikplatsi vahele jätta. Peale veidi juhendamist ja meeldetuletamist, hakkas ka tunnetus tulema. Märkus teemal "armastus kooli rataste suhtes", ei läinud küll seekord õigele pinnasele. Tundub, et juhendaja ei olnud blogi veel lugenud...

Siis jõudis kaasa Tallinnast tagasi ja viis oma armukese hooldusesse. Pakkudes talle transporditeenust ei mõelnud ma kordagi võimalusele autot kasutada, kuigi oleks vist võinud. Kaasa ka ässitas takka - juhendajat sa ju sõidutasid... Kokkuvõttes jäime ellu ja midagi erilist ka aset ei leidnud. Siiski - mõtle enne järgi kui taksot teed! Kui mees lõpuks koju sai viidud, oleks Vapsik kui kammitsaist lahti pääsenud.

Õhtune jalutuskäik

Käisin õhtul oma armukest jalutamas. Õieti küll meie, sest ka abikaasa võttis oma armukese kaasa. Veidi kõhe on küll sõita kui keegi taga ei turva ja Püha Vaim ka kiivri hüljanud on, kuid see-eest oleme siis vaid meie - Tulekera ja mina. No ja eesmärgi näitab üks sinine bike. Siiski, üks Opel tahtis meid teelt välja trügida, naine roolis, lapsed peal. Hiljem tegi abikaasast sellise möödasõidu, et arvasin ratta kraavi sõitmas. Ja mille krdi pärast need peeglid pidevalt paigast ära lähevad?

Bike sõitis küll tavaliselt eest ära kui meie veel tutvumisharjutusi tegime, kuid see ei häirinud meid oluliselt. Meil oli mõnus, isegi siduritunnetus tekkis juba õrnalt. Kuid ta võtab siiski liiga sügavalt - mänguruum jääb lühikeseks. Estakaadi trikki ei saanudki eile kätte...

Uus algus

Iga lõpp on uue algus. Kõikidest otsitutest jäi silma just tema- esimesel pilgul veidi uhke ja peenutsev aga siiski sõbralik ja mänguline.
Läbi vihma ja läbi päikese jõudsime me Tartusse, esimesed 180 km uue armukesega!

Siiski, ei mingit chilli - kuna ähvardav äikesepilv muudkui lähenes, utsitas muigav abikaasa pidevalt sõitu jätkama. Puurmani lapsele järgi jõudes olid sõrmed tuimad ja põlved püsisid rattalt alla ronides samas asendis veel mitme sammu jagu. Sammud aga hakkasid tulema alles siis kui parem jalalaba suutis taastuda krambist. Püksid olid nii märjad nagu oleks alla teinud, aga mõtteid katkestamisest ei tulnud kordagi pähe. Alles Laevas hakkas veidi külm.

Tunnetus ei ole veel hea - jalapidur oli veelgi kõrgemal, sidur võttis väga kaugelt ja järsku, käigud olid harjumatud. Aga kiirus oli normaalne ja siiski oli see minu esimene nii pikk sõit. Ära tegin! Vabandan kõikide ratturite ees maanteel - tegelesin veel enda ja sõbraga, ei märganud/ suutnud vastu tervitada. Järgmisel korral!

Mälestus /Hornetile/

Käed liibuvad kätele ja silmad viivitavad silmil, nii algab armastuse lugu.
... 

See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul. See on andmise ja keelamise, ilmutamise ja taasvarjumise mäng. Mõned naeratused ja natuke argust ja pisut armsat kasutut tõrkumist. Ei mingit saladust teistpool praegust, ei võimatu püüdlemist, ei varju veetluse taga, ei kobamist pimeduse põhjas. Piisab sellest, mida anname ja saame. Me pole pitsitanud rõõmu viimseni, et väänata välja temast valuviina.  See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul..... 

...

Lõpeta siis viimane laul. Armastus sulagu mälestuseks ja valu lauludeks. 

...
Olgu su käte viimane puudutus leebe, nagu öö õis.

"Seisa paigal viivuks oo ilus lõpp ja ütle oma viimased sõnad vaikuses."
Kummardan su ees ja hoian kõrgel lampi, et valgustada sulle su teed.

/R. Tagore/

---
taustaks/ hetke "kummituslugu" - http://www.youtube.com/watch?v=91AsNEDBV2g

Lõpp

16 kilomeetrit, keskmine kiirus 23 km/h, max kiirus 68 km/h
Päev sai läbi. Ma peaksin olema õnnelik! Eesmärk sai täidetud! Emotsioonid on aga vahelduvad- kui ennemalt oli kõikumise amplituut sõidust sõitu, siis praegu muutub kord sekundis- ikka nii, et rahulolust pisarateni...

---
   "Tule, tantsime täna oma lahkumistantsu! Olgu see ilus ja ülev!"
   "Jah, armas, suru mind põlvedega ja usalda - see saab olema ülemlaul!"
   "Mulle ei meeldi lahkumine..."
   "Olgu sinu käte viimane puudutus leebe, nagu öö õis..."

---
"Teeme eksami harjutused läbi! Kui sa juba pirdurdusega alustasid, siis see esimesena!"
Sõbraga on suurepärane klapp, isegi pinge annab järgi kui tunnen, et täna ei ole see "päevad pole vennad" kord. Juhendaja ei jää rahule mu põikega, kuid ega ma ise ka ei jää. Küllap kunagi tuleb see päev kui ma ka põike niimoodi ära teen, et juhendaja rahulolevalt naerataks. Teised harjutused tunduvad rahuldavad.

"Mis sul linnas kõige ebamugavam on, mida sa läbi tahaks sõita?"
"Pimedad tõusudega ristmikud. Annalinna ringi sain eile selgeks."
"Võta asja rahulikult, ennemalt jää seisma- ei ole vaja punnitama hakata!"
Usalda aga kontrolli, seega läheb viimane linnasõit Annelinna ringile, aga ka tõusud said läbi sõidetud. Ebamugavad on nad ikkagi. Mitte et ma nendega hakkama ei saaks, aga kas ka nii, et rahvasuus "kurjadeks tähenärijateks" tituleeritud eksamineerijad rahule jäävad?

"Oioi!" kostub järsku Turu tänaval kõrva. Mis juhtus? Mis ma tegin? Suund on väljas, jalad on kohal, põlved on paagis, kiiver on peas, sõidan otse, õiges reas, rehvid tunduvad terved... "Mis ma tegin?"
"Sul ei ole jalg piduri peal!"
"Ma püüan," langes kivi kolksuga südamelt, enesekindlus taastus ja rahulolu positiivse märkuse üle levis kui soe laine.

---
Eksamineerija, pikk, tugev aga muheda naeratusega mees, takseerib pikalt ID kaardi pilti. "Teil on juuksed pildil teist värvi!" Et mul ka pabinas ühtki head lauset ei tulnud, kiivrisoengust oleks võinud rääkida või koledast võõrasõest.
Enne meie etteastet tegi platsiharjutust noormees teisest koolist ja see mõjus enesetundele hästi. Tema toimetuste vaatamine, eriti kuna need arvestatavaks loeti, võttis kätevärina oluliselt vähemaks- minu juhendaja ei oleks sellisena mind küll eksamile lubanud. Kindlust lisas ka kahe katse võimalus, olematu tõus ja megalahmakas kast kaheksa tegemiseks. Tundus, et treening oli arvestanud kätevärina koefitsendi kõikidesse harjutustesse sisse! Vaid kiiruskatsed olid veidi ebamugavast kohast ja põige tuli küll välja pigem võnge, kuid ametnikele oli see piisav.
Linnasõit kulges mööda lihtsat trassi, erilisusi sisse ei pandud - pikad otse sõidud, pikad foori või keeramise seisakud. Ausalt, ma olen eksamis isegi veidi pettunud- ei midagi erilist, pinget ega põnevust, eneseületust või proovilepanekut. Tuleb meelde keskkooli füüsika riiklik lõpueksam, mis minu elu ainsaks füüsika viieks sai- ei mingit pinget, sest kolm eelnenud aastat oli olnud põhjalik ja karm.

---
   "Aitäh sõber, sa olid super! Aitäh sulle kogu aja eest, mis koos veetsime!"
   "Meil oli hea, aitäh sullegi!"

Kuigi ma peaksin olema õnnelik, on sõitu lõpetades pisarad silmas. See oli viimane sõit armukesega ja õnnejoovastuse asemel olen tegelikult kurb. 
"Mis juhtus?" küsis juhendaja eksamisõidu autost väljudes ja mulle otsa vaadates.
"Sul oli nii tõsine nägu ees, et arvasin halvimat" püüdsin kiiresti mingit normaalsemat põhjust oma emotsioonidele leida.

Punkti hommikule oleks pannud see, kui edukalt eksamisõidult tagasi boksi suundudes oleks tagasiteel mingi karmi jamaga hakkama saanud. See viieminutiline sõit jäi vist kogu aja kõige pingelisemaks ponnistuseks.
---

taustaks / hetke "kummituslugu" - http://www.youtube.com/watch?v=UHB-e6g0fAA

Valikud

Juba pikemat aega imetlesin Bastionis üht pitskostüümi. Selline kreemikas, hästiistuv, elegantne. No ja mina seal sees muidugi ka. Läksin aga hoopis Motohoovi ja ostsin kolmekihilised sõidupüksid. Raha jäi bentsu jaoks veel järgi....

Lõpu soojendus

Viimane kord enne eksamit. Kõik kulgeb normaalselt, isegi hästi.
Annelinna ring, tuleme Pikalt tänavalt. Juhis kõrvas annab teada, et sõidame ringilt vasakule. Vaba ring, mõnus kiirendus, sügav kallutus, mõõõõnuus.... Appi! kuidas see pidev joon minu ratta alla sattus? Mõttele järgnes röögatus kõrvas- "Mis teed?" Olin vist mõnuledes silmad kinni pannud ja nautisin vaid kurvi.
"Said mõnuleda? Nüüd sõidad seda korralikult! See oli ikka küll....." vist ei järgnenud vandesõna, kuid kohane oleks see muidugi olnud. Vaid päev enne homset....