Kui ma juba nädala aega koos lastega maal mittemidagitegemist olin harrastanud, vihmas kügelenud, päikese käes varbaid liigutanud ning tundnud taandarenemise esimesi märke, helistas järsku juhendaja ja kutsus triatloni turvama. Jah, pidin ütlema, et nädalavahetusel midagi plaanis ei olnud ja põhjust linna minna, Vapsiku juurde, ei pidanud just kaua "pähe määrima". Kaasale ettepankut tehes ei näinud ma küll erilist vaimustusepuhangut kerkimas. Temal ratas remondis ja nädalavahetusel teised plaanid ja kuhu me lapsed jätame ja... Kui siis asja organiseerima hakates sõber mehele ratast selliseks ettevõtmiseks laenata ei tahtnud ja üldse meid mõistusele püüdis kutsuda, viidates oma rattaralli kogemusele, hakkasid minul jälle emotsioonid suureneva võnkeamplituudiga toimima. "Ma ei saa hakkama, sest ma veel ei oska" ühelt poolt ja "kui juba juhendaja kutsus, siis kes veel peaks teadma, mida ma suudan", teiselt poolt, jalutasin närviliselt mööda maja ringi püüdes kohutavalt teada saada, mis edasi juhtub. Lapse sokutasin kiiresti sõbrantsi juurde, kuigi veidi süümekaid tundes, et muidu nii vähe temaga suhtlen. Rääkisin emotsionaalselt oma hullusest ja tema ei osanud haige inimesega muud teha kui leppida ning asjasse leebelt suhtuda. Tänud sulle!
Ühesõnaga - andsin oma nõusoleku osaleda ning teatasin seda ka õhtul kodus. Mees ohkas ning leidis, et peab ikka oma haige naise järgi vaatama ning nõustus kaasa tulema. Asja leevendas tugevalt see, et kokkulepe jäi vaid üheks päevaks.
Järgnevatel päevadel püüdis kaasa ratta remonti kiirendada ja sealt vaadati põhjuse peale pika pilguga. Neid pikki pilke tuli veel mujaltki. Õnneks ei olnud enam mina ainus, kes nende osaks sai! Kuigi tundub, et põhjuseks ikka.
No comments:
Post a Comment