Ootamatu võimalus järjekordsest laisast nädalavahetusest välja saada, viis meid juba reedel linna. Põhjust Vapsikuga tiirutada ei pidanud ju välja mõtlema - rohkem kui nädal ei olnud me teineteist näinud, siis on ju mõned lennutunnid enam kui oodatud.
Eesmärk sõidul sai ka paika pandud - värske juhiluba oli ARKis arvatavasti juba ootamas. Aga kümme päeva on pikka aeg. Appi, mis see pool aastat siis veel on, tuli ahastus peale esimesi meetreid sõites. Kuidagimoodi koperdasime ARKi ja õuduspildid järgmise päeva ees kaotasid positiivsed emotsioonid sootuks. Korraks sai mõeldud ka erinevatele variantidele, mida juhendajale öelda - ma jäin haigeks, surin ära, kaotasin ratta võtmed, ratas andis otsad, kütus sai otsa, magasin sisse, olen ootamatus pohmakas, ... Pikalt mõtlesin ka põhjuseid, mis ma ei saa kaasale depoosse taksot teha, kui ühtegi head mõtet pähe ei tulnud.
Jõudsin siis mehele tööle järgi, tema astus tagumisele istmele ja mina arvasin, et sinna me jääme. Töökaaslase saatsin kiiresti kontorisse sisse, juba tunne näitas, et head nahka asjast ei tule. Tasakaalu nagu ei olekski olnud, kohalt ära ei saa, ümberkukkumine tundus kõige loomulikum tegevus. Siiski sain liikuma ja külili ei läinud. Elegansust aga ei mingit - kobakäppade kokkutulekul oleks see tegevus esikoha taganud. Suuri teid pidi, aeglussõitu tehes, et mingil tingimusel ei peaks jälle kohalt startima, jõudsime kohale. Mehe olekus õhkus veelgi rohkem ebakindlust järgmise päeva ees, kuigi ta otse midagi ei öelnud. Depoo juures oli aga palju tühje parkimisplatse ning meest-ratast oodates sai harjutatud manöövreid. Enesekindlus hakkas ettevaatlikult taastuma.
Tundsin peale paaritunnist sõitu ennast juba päris kobedalt, kui õhtul mees naaberkontori tuttavaga jutuajamisest rääkis -
"No, kas jäid ellu?"
"??"
"Nägin, et sul tuli naine rattaga järgi ja viis sind kuhugi."
Enesekindlus sai hävitava hoobi kuklasse...
No comments:
Post a Comment