Lõpp

16 kilomeetrit, keskmine kiirus 23 km/h, max kiirus 68 km/h
Päev sai läbi. Ma peaksin olema õnnelik! Eesmärk sai täidetud! Emotsioonid on aga vahelduvad- kui ennemalt oli kõikumise amplituut sõidust sõitu, siis praegu muutub kord sekundis- ikka nii, et rahulolust pisarateni...

---
   "Tule, tantsime täna oma lahkumistantsu! Olgu see ilus ja ülev!"
   "Jah, armas, suru mind põlvedega ja usalda - see saab olema ülemlaul!"
   "Mulle ei meeldi lahkumine..."
   "Olgu sinu käte viimane puudutus leebe, nagu öö õis..."

---
"Teeme eksami harjutused läbi! Kui sa juba pirdurdusega alustasid, siis see esimesena!"
Sõbraga on suurepärane klapp, isegi pinge annab järgi kui tunnen, et täna ei ole see "päevad pole vennad" kord. Juhendaja ei jää rahule mu põikega, kuid ega ma ise ka ei jää. Küllap kunagi tuleb see päev kui ma ka põike niimoodi ära teen, et juhendaja rahulolevalt naerataks. Teised harjutused tunduvad rahuldavad.

"Mis sul linnas kõige ebamugavam on, mida sa läbi tahaks sõita?"
"Pimedad tõusudega ristmikud. Annalinna ringi sain eile selgeks."
"Võta asja rahulikult, ennemalt jää seisma- ei ole vaja punnitama hakata!"
Usalda aga kontrolli, seega läheb viimane linnasõit Annelinna ringile, aga ka tõusud said läbi sõidetud. Ebamugavad on nad ikkagi. Mitte et ma nendega hakkama ei saaks, aga kas ka nii, et rahvasuus "kurjadeks tähenärijateks" tituleeritud eksamineerijad rahule jäävad?

"Oioi!" kostub järsku Turu tänaval kõrva. Mis juhtus? Mis ma tegin? Suund on väljas, jalad on kohal, põlved on paagis, kiiver on peas, sõidan otse, õiges reas, rehvid tunduvad terved... "Mis ma tegin?"
"Sul ei ole jalg piduri peal!"
"Ma püüan," langes kivi kolksuga südamelt, enesekindlus taastus ja rahulolu positiivse märkuse üle levis kui soe laine.

---
Eksamineerija, pikk, tugev aga muheda naeratusega mees, takseerib pikalt ID kaardi pilti. "Teil on juuksed pildil teist värvi!" Et mul ka pabinas ühtki head lauset ei tulnud, kiivrisoengust oleks võinud rääkida või koledast võõrasõest.
Enne meie etteastet tegi platsiharjutust noormees teisest koolist ja see mõjus enesetundele hästi. Tema toimetuste vaatamine, eriti kuna need arvestatavaks loeti, võttis kätevärina oluliselt vähemaks- minu juhendaja ei oleks sellisena mind küll eksamile lubanud. Kindlust lisas ka kahe katse võimalus, olematu tõus ja megalahmakas kast kaheksa tegemiseks. Tundus, et treening oli arvestanud kätevärina koefitsendi kõikidesse harjutustesse sisse! Vaid kiiruskatsed olid veidi ebamugavast kohast ja põige tuli küll välja pigem võnge, kuid ametnikele oli see piisav.
Linnasõit kulges mööda lihtsat trassi, erilisusi sisse ei pandud - pikad otse sõidud, pikad foori või keeramise seisakud. Ausalt, ma olen eksamis isegi veidi pettunud- ei midagi erilist, pinget ega põnevust, eneseületust või proovilepanekut. Tuleb meelde keskkooli füüsika riiklik lõpueksam, mis minu elu ainsaks füüsika viieks sai- ei mingit pinget, sest kolm eelnenud aastat oli olnud põhjalik ja karm.

---
   "Aitäh sõber, sa olid super! Aitäh sulle kogu aja eest, mis koos veetsime!"
   "Meil oli hea, aitäh sullegi!"

Kuigi ma peaksin olema õnnelik, on sõitu lõpetades pisarad silmas. See oli viimane sõit armukesega ja õnnejoovastuse asemel olen tegelikult kurb. 
"Mis juhtus?" küsis juhendaja eksamisõidu autost väljudes ja mulle otsa vaadates.
"Sul oli nii tõsine nägu ees, et arvasin halvimat" püüdsin kiiresti mingit normaalsemat põhjust oma emotsioonidele leida.

Punkti hommikule oleks pannud see, kui edukalt eksamisõidult tagasi boksi suundudes oleks tagasiteel mingi karmi jamaga hakkama saanud. See viieminutiline sõit jäi vist kogu aja kõige pingelisemaks ponnistuseks.
---

taustaks / hetke "kummituslugu" - http://www.youtube.com/watch?v=UHB-e6g0fAA