Ilu ja jõunumbrite harjutamiseks tuleb ikka raskused kätte võtta. No tegelikult sobivad nad tagumisele istmele ka päris hästi. Eriline nauding on segajad hiljem maha raputada ning taas tõdeda - üksinda on ikkagi kõige parem.
No tegelikult algas kõik sellest, et kohtasin majas juhendajat ning kurtsin talle oma rasket saatust seoses siduriga. Heatahtlik ja hakkaja nagu ta on, pakkus kohe välja, et tule läbi, teeme korda. Sain siis seda kodus korra mainida kui kaasa õhtul siduri parajaks reguleeris nii, et mure korraga pühitud oli.
Järgmisel päeval armukesega jalutama minek oli jälle eripärane - nüüd siis esmakordselt Palle üksi linnas ehk kontrolli ei kusagil. Ei kedagi ees suunda näitamas ega taga tegevust arvustamas. Suure ähmiga suutsin Riia tänaval vapsiku välja suretada, mille peale paar ehitusmeest naaberautost sõbralikult lehvitasid. Igatahes, ette ei jäänud kellelegi ja see tagas enesetunde säilimise.
Jalutama minemisel oli aga olulisem eesmärk- tänasest sai vapsiku passi minu nimele. Teenindaja ARKis sattus üliõpilane olema, kes oigas ja aigas tükk aega, piidles platsile jäänud masinat ning imestas õppejõudude ootamatute hobitegevuste üle. Igatahes said asjad kiiresti ja muredeta korda.
Loomulikult ei saanud aga ARKist tulles lemmikplatsi vahele jätta. Peale veidi juhendamist ja meeldetuletamist, hakkas ka tunnetus tulema. Märkus teemal "armastus kooli rataste suhtes", ei läinud küll seekord õigele pinnasele. Tundub, et juhendaja ei olnud blogi veel lugenud...
Siis jõudis kaasa Tallinnast tagasi ja viis oma armukese hooldusesse. Pakkudes talle transporditeenust ei mõelnud ma kordagi võimalusele autot kasutada, kuigi oleks vist võinud. Kaasa ka ässitas takka - juhendajat sa ju sõidutasid... Kokkuvõttes jäime ellu ja midagi erilist ka aset ei leidnud. Siiski - mõtle enne järgi kui taksot teed! Kui mees lõpuks koju sai viidud, oleks Vapsik kui kammitsaist lahti pääsenud.
No comments:
Post a Comment