Kiiruskatsed

Tallinnast tulek jäi planeeritust pool tundi hilisemaks, mida oligi oodata. Tegelikult kartsin hullemat, kuid mainides lobisema jäänud meestele, et vaja Tartusse mootorratta tundi jõuda, läksid kõik naeratades minema ning kellelgi ei tekkinud vastuväiteid. Vaid vanem kolleegidest hakkas hoopis teisel toonil rääkima oma paar aastat tagasi ostetud rattast. Kuigi ma eriti pihta ei saanud tema arutlusele teemal "ratta valik", tegin kiire "mhmhh" ja noogutasin innukalt kaasa ning läinud ma olingi.

Tallinn-Tartu maantee on kui Isamaasõda, eriti kui sul veel nõksa kiire on. Järjekordne saadetis Mersusid oli Tallinnasse saabunud ja need rekkad armastavad eriti omavahelisi lähedasi suhteid. Ilus ilm oli välja meelitanud ka elulise uunikumi, kes sonis ja prillides esiklaasi suudles. Igatahes, veidi närviliselt aga kindlalt ilma letargiata jõudsin täpselt kohale.

Vups-vups riided selga ja juba olingi ratta seljas. Jee, täna on hea päev - ratas on juba soojaks sõidetud, sellist varianti ei olnud veel enne olnud. Seda kiiremini läks, kohe ühe hooga. Aga midagi on valesti. Eieiei, mitte just valesti, teisiti. Koht on sama, liiga kuum ka ei ole... Midagi häirib...
Valgus! Minu esimene pealelõunane tund, päike on teises kohas ja kõik on hoopis teine. Isegi parem, plats on mahedam ja rahustavam. Hakkab tulema: slaalom, kaheksa, pöörded.... No mitte ideaalselt, aga rahuldavalt.

---
"Tegeleks nüüd veidi käikudega ka. Et siis, tuled alt ja kiirendad. Mina ütlen kui vahetad käigu ära!" andis juhendaja tööjuhendi kätte. Ei lasta rahulikult olla! Mõtlesingi just, et asi hakkab juba vähe ilmet võtma ja mingi rahulolu hakkab tekkima. Käigud. Et siis mismoodi... Kuidas need käigud käivad. Aaaa, sidur on vajalik. Aga kuhu poole see jalg peab nüüd käima, üles/ alla. Aga neutraal jääb ju vahele, kuidas ma üle saan....

"Kiirenda juba!" kostus nõudlik hääl. Jaajaaaa, ma ju kiirendan. See tegelane sõidab ju ilma minuta niimoodi ära! Uups, nüüd ei taha ta enam üldse sõita.
   "Mis juhtus?"
   "Sa ei tahtnud ju, et ma ära sõidan. Käiku ei ole, me jääme kokku!"
   "See ei olnud päris see, mis ma mõtlesin. Või, mida me tegema pidime. Sa tegid väga karmi häält ja kõik hakkas väga kiiresti liikuma. Mul tuli hirm."
   "Kas mu hääl ei meeldinud sulle? Ise kuulatad küll kui võõrad rattad tänaval urhatavad... Ära karda, kui ma kõrgema käiguga liigun, läheb paremaks! Proovime veel!"

"Sa pead tugavamalt lükkama! Vahepeal ei tohi kiirust ka kaotada, kiiremini! Proovi uuesti!" Oi, ma ei tea, see kiirus on nii kole. Hääl on ka ikkagi kole, vähemalt siis kui ta su enda tagumiku alt kostab. Tuul hakkas ka järsku kõvasti vastu puhuma. Ja autod pargivad jälle liiga lähedal.
"Kiiremini! Nüüd!"kostuvad hõiked raja kõrvalt. Ole nüüd vapper, ära mõtle!

Kui käik sai vahetatud muutus kiirus järsku talutavamaks ning tekkis isegi mõte spidokale kiigata. Ooo, kõva 15 tuli ära. Krt küll, millega ma siis seni siin platsil kulgenud olen! Ise arvasin, et kõva kihutaja... Mina küll maanteele ei lähe, kui kunagi aastate pärast 50 kätte saan, on väga hea! Ja mida ma nende maanteel 70ga parkijate kohta iganes öelnud olen, võtan tagasi.
Ülevalt allapoole liikudes ja piduriharjutusse minnes, oli tunne kui MrBeanil parklast väljudes. Kõrvus kumas hoiatus - "Ära vaata kohta kuhu sa minna ei taha!", kuid käske jagav juhendaja seisis just vajaliku peatamiskoha kõrval. Katsu sa ta'st mööda vaadata. Huvitav, kas ta suudab eest ära hüpata? Parajad enesetapjad on nad niikuinii, alles see oli kui ta "porgandina" ees joostes püüdis mind kaheksat panna joonistada...
Käigud enamasti sisse ei läinud, kuid kedagi alla ei ajanud. Püüdsin kramplikult jätta vaprat muljet. Vist ei tulnud välja, nad nägid jälle läbi.