"Ma ei julge enam üldse pöörata! Autod pargivad nii lähedal. Tohib, ma sõidan otse?" Tunnen, et olen täiesti hädas. Betoonil loksumine lõi jälle kõik sassi.
"Kas järgmisel korral lähed ja katsetad muruplatsi ära? Näe, autosid ka enam ei ole seal!" aasib juhendaja mõnuga.
"Miks mitte, seegi vaja ära proovida!" püüan jaburast olukorrast üle olla.
"Panen sulle nihkeslaalomi tagasi."
Slaalomil pole häda midagi, postid saavad küll pihta kui vasakule pööran. Ahvatluseks seisab juhendaja lähemale ja püüab tähelepanu võita. Aga tuleb ju välja, miks ma siis tagasi pööratud ei saa?
Prooviks veel seda kaheksat, ma teen teist pidi. Hoopis parem! Mahtusin ringi! Teeme veel! Päris hea!
Juhendaja vehib ja püüab tähelepanu...
Viies on juba päris kena, tünnid ongi see märksõna. Tünni peale peab otseks saama!
Juhendaja vehib. Ei saa, mul on praegu tegemist!
Jessss! Kaheksas on juba päris korralik.
"Aitab küll!" peatab hääl kõrvalt mu kinni. "Teeks nüüd aeglusslaalomit ka. Häält tahan kuulda, sidur kontrollib! Kas saad kõik postid ümber?" Jah, see toimib jälle!
No comments:
Post a Comment