Kell kolm öösel, õieti küll hommikul, oli uni läinud. Et vana inimene juba, neil tekivadki unehäired! Eieieiei, hoopis mingi heli ajas üles, keegi oli Riia tänavat pidi liikudes oma armukesega liiga emotsionaalseks muutunud. Taas uinumise asemel hakkab aga hoopis film silme ees käima- näen end "lõvinahas" maanteel kihutamas, tunnen tuule survet kiivril, tee konarusi, mis sest, et "nahk" küll veidi loperdab ja süda jätab lööke vahele. "Nojah, saingi vererõhu vist kõrgele," mõtlesin, "nüüd oleks ainus normaalne variant üles minna ja paar kaheksat teha."
Järgmise korrani on veel neli päeva...
No comments:
Post a Comment