Päevad pole vennad

"Hommikust, kallis sõber!"
"Hommikust, hea meel sind jälle näha! Lähme tantsime!"
"Ma sain eksamist läbi!"
"Hmmm, väga hea!"
"Mul on laps haige.."
"Väga kurb. Kas sõidame?"
"Jah, ikka!"
...
"Sa ei mõtle minust!"

...
"Mis nüüd? Kas sa said haiget ka? Mis sa valesti tegid?" küsib juhendaja ülevalt alla vaadates.
"Ei! Ma ei tea. Mis ma tegin?"
"Kahmasid esipidurit! Ära kahma esipidurit! Kiirus oli veidi suur ja tõmbasid plokki. Tunnetama peab!"
"Vabandust!"
"Pole hullu! Mootorrattaga ei olegi küsimus selles, kas kukud vaid kunas kukud! Sul on see nüüd tehtud."
"Vabandust! Mis ma nüüd teen?"
"Tõsta üles ja sõidame edasi! Kas sa oskad tõsta ratast?"
"Ei."

...
Ratas kerkib vaid kümme sentimeetrit kui sedagi. Tundub, et teoorias räägitud opossumi tõstmisvõte ehk "mängi surnut" on ja jääb ainsaks abimeheks. Aitab ju mammutite puhul ka. Olek on sandimast sandim, pidurihoob lausa põletab pihku. Jõuga surun hirmu alla ja püüan pöörata. Kujuteldava tänavanurga manöövrid on võimatud ja jälle on need autod liiga lähedale parkinud. Haledad katsed häbiväärset sõitu naljaga pehmendada on ette hukule määratud.

Ma ei saa sellega hakkama!
Sinikas vasakul puusal annab liikudes pidev-valusalt märku ning tuletab meelde tumedat homset.