"Kas kohe ei saaks tulla õhtuse eksami järeleksamile?" küsisin just nagu tüüpiline üliõpilane. Juhendaja jättis küsimusele vastamata ning saatis mu muiates riideid vahetama. Piinlik moment. Kogu aeg on nii kinni jooksnud, et õppimiseks ei ole lihtsalt mahti leidnud. Ja ikka oled oma plaanid ju niimoodi sättinud, et viimasel minutil peaks kõik korda saama. Ja siis jookseb järjekordne probleem uksest sisse... Viimasel korral teste tehes oli vigu 3/15, see on peaaegu juba tõenäosuslik.
Sellel korral ratta selga istudes oli tunne hullem kui ennem olnud. Paaniliselt turvavööd otsides adusin oma kindlusetust sadulas. Neljasajane Ibukas sees, lootsin vähemalt jalavalule leevendust leida, kuid selle mõju avaldus vaid kõndides. Ratast jalgade vahele surudes andis valu endast silmapilkselt märku. Lootusetus uhas üle kui külm laine.
"Liikuma! Peatustega üles, tagasipööre ja slaalom! Põlved paaki!" Läks lahti. Surun ju, valus on, vanduma võtab. Hea, et saatjat peal ei ole, muidu peaks kõnepruugile ka mõtlema hakkama. Välja suri. Taaskäivitus ja edasi. Peatus. Need postid on jälle nii lähedal. Aiaaaa, vasakpööre tõi kaasa järjekordse ratta urhatuse ja mina loksusin jälle tema soovi järgi paarist postist mööda. No ei saa olla, sidurit ei tunneta kohe üldse ja gaas tahab oma suva järgi möiratusi tekitada. "Ära aja ennast püsti! Vundament logiseb!" kuulen juhendaja järjekordset ennustatavat kommentaari.
Jälle suri välja. Püüan uuesti. Pagan küll... urhhhh, mis juhtus? Aaah, tasakaal, kuhu sa tormad, mis hääl...
Juhendaja seekord ei naeratanud, isegi ei muianud mitte. Midagi pidi väga- väga valesti olema, kahvatu, tõsine nägu saatis minu poole pika pilgu-
"Noh, tõmbasid nokka! Tahad veel?"
"Ei, parem mitte! Tegelikult ka või? Kuidas?" Kuid mis seal salata, positiivne tunne, et selga jäin, tasakaalustas veidi ehmatust ja hirmu.
Olukord ei läinud paremaks, tund ei tahtnud ka kuidagi otsa saada. Kaua veel ....
Ma ei saa vist ikkagi sellega kunagi hakkama.
No comments:
Post a Comment