Kuigi ma juba nädala jalad harkis ringi kõndisin uute, avastatud lihaste vaevuste mugandamiseks ja Ibukaga leevendust püüdsin otsida, oli eufooria esimesest tunnist kestev. Kõigile kodustele, kes vähegi kuulata viitsisid ja neile au andes, seda nad ka viisakalt tegid, andsin pikalt, pidevalt ja erutatult ülidetailset ülevaadet esimesest sõidust. Kuigi ma sõitude aegu avaldada ei planeeringud, juhtus ikkagi see, mis olin kartnud- just kui eelkooliealine laps sünnipäeva oodates, lobisesin järgmise sõidu aja ikkagi välja.
Ja seal ta siis oligi! Minul pilk suunatud Selverisse, püüan parajasti leplikult siduriga läbi saada, pidurada ja kohalt võtta, kui märkasin tuttavat autot parklas. Ning järgmine slaalom jäi selle tunni ainukeseks korralikuks.
Esinemisvajadus tõi kaasa rambipalaviku ning kui olukorrale liita järjest tugevnev jalavalu (aru ma ei mõista, kuidas nad suudavad tunde järjest sõita...), lagunes kõik, mis juba oli olnud, laiali. Kumbki käehoob ei olnud tunnetatav, jalgpidurit ei leidnud üldse üles ja aia servas seisev rekka käru muutus järjest suuremaks ning olulisemaks objektiks, mis pilku püüdis. Kui veel olukorrale lisada ärrituse kaasa toonud juhendaja viide automaatkastiga hellitatud sõitjale, kuigi olen tutvusringkonna viimane ja põhimõtteline mohikaanlane manuaalkasti suguharust, saabus häving nagu Sandy.
No comments:
Post a Comment