Päev algab

Jõudiski see päev kätte. Jüripäev, hea et mitte Mihklipäev. Segaste tunnetega pargin auto Selveri parklasse.
Ühelt poolt on kihk ja meeletu soov, teiselt poolt on hirm ja see tundub veelgi hullem. Kui nüüd asjale lisada annus viie aasta tagust Vivaliikluse Vitali torisemist teemal "naised ja mootorrattad ei sobi kokku; kui sa ikka väga tahad, võid rolleriga sõita; mootorrattad on meestele" ning kolmanda tunni kõvahäälset arutlust mu abikaasaga "Näe, ta ei saa kunagi kaheksat sõidetud!", on olemus segi keeratud kui paras ühepajatoit.

Juhendaja võtab mu vastu hoolitsevalt, kuid asjalikult- "Siin on sinu isiklik kiivrisukk! Mis mõõdud sulle lähevad? Siit saad riided, mis number sulle läheb? Saapad tuleb peale tundi deo'ga üle lasta. Riputa pärast asjad siia! Pane riidesse! Siin pükste ja jope servas on lukk, mida saab ühendada, siis ei lähe selg paljaks! Oota, ma aitan!" Selline tunne ongi siis lapsel, kellele ema/isa riided kohale tassib ja lõpuks veel riidesse ka aitab. Ei mäletagi, et keegi niimoodi poputanud oleks. Huvitav, kas mul endal ka need tegevused ja kihid meelde jäävad?

"Lähme vaatame ratast!" Amordid, õlitase kolmes kohas, rehvid, pidurid, tuled, pidurituled, kett... Appi! Seda on liiga palju! Andke palun nimekiri kaasa! Selleks ajaks kui teisele poole ratast jõuame on algus juba meelest läinud. Kuidas ma seda kõike järgmisel korral ise mäletan? Kas minu üliõpilastel on loengus sama tunne?

Ja siis ma istusin ta seljas, tugi on ära, varvas ulatub maha ja mitte rohkem.
"Tunneta siduri veomomenti! Veelkord! Veelkord!"
Ratas liighatab igal korral õrnalt. Tundub, et ta on ettevaatlik aga sama hoolitsev kui juhendaja.
"Kummalt jalalt sul on mugavam startida?"
"Ei tea, kummaltki ei ole."
"Mine siis mõlemalt! Jalad peale!"
Mis mõttes, apppiii!! Oo, ma ei kukkunudki ümber! Tänud sulle, sõber!

Kuigi püüan teha seda, mis juhendaja räägib, teen hoopis seda, mis ratas tahab. Mingil momendil loksume mööda betoonplaate raja kõrval, teisel momendil tundub aeda sõitmine turvalisem kui tagasipöörde tegemine. Serv tee ja plaatide vahel, on ahvatlev ning kisub pidevalt pilku.
"Põlved paaki! Vaata kuhu sa tahad minna, sinna sa ka lähed! Kui sa teaksid kui palju saab pilguga!" Ja nii ma järjekordselt teerandi otsa sõidangi, ikkagi pilguga.

Vahepeal on vihma hakanud sadama, hoolitsev käsi paneb mulle keebi ümber. Ma ei märganudki. Tegelen kirjuliste postidega, millest mööduda püüan, juba valutama hakkavate kintsudega, mis siiski püüdlikult paaki püüavad pitsitada ja pilguga, mis pidevalt torbikutele eksib või kõrvalistele ajadele suunatud on. Mitte ma ei mõista kuidas juhendaja aru saab, et ma silmanurgast posti piidlen, püüan seda võimalikult salaja teha, pead ma ju ei keera. Äkki sellepärast, et ma ka pöördel Selveri silti silmanurgast vaatan mitte pead ei pööra. No aga ma ju näen seda- pilk on ju kohal!

Metoodika on uskumatult tihe, iga kommentaar juhendajalt tundub kui tundliku kaaluga kaalutud. Kõikidel tegevustel ja juhtumistel on põhjus ning juhendaja suunatud võimalus parandada. Iga ringi lõpus, peatusel, antakse tagasisidet ja räägitakse, mis valesti, aga ka hästi. Hmmm, midagi on ju ka hästi! Kordused "vundamendi tugevusest" on vist ainus, mis meelde jääb. Uuel peatusel võin juba ise rääkida loperdavatest põlvedest ja pinges õlgadest. Iseasi mis ma selle teooriaga pihta hakkan. Ringil tulevad vead ükshaaval meelde ning kui ühte püüad korrigeerida, on teine juba paigast ära. Kuidas nad suudavad nii rahulikuks jääda?

Tunne on siiski vägev - see ei ole lootusetu! Ma saan sellega hakkama! Ma saan kindlasti hakkama!