Enne väljasaatmisele minekut ütles teismeline- "Kuule, tule ikka tervelt tagasi. Ma kohe muretsen su pärast - pole sind enne nii närveerivana näinudki!"
Ei aidanud midagi, õpetlik video oli juhendajatel vaatamata, niutsatus platsi järele ei kandnud vilja. Nagu juba traditsiooniks riietab juhendaja esimesel korral ise. Otsib vesti, paneb selga ja kinnitab saatja. Riietataval on piisavalt tegemist olemas olemisega. Ülevaatus võtab mega aja, kõrv jääb kiivri alla krussi ja tegelikult jäi sisikond riietuskabiini.
Ratas on kannatlik. Põlvesurve ja ta nurrub julgustuseks. Vabandan veel eilse pärast, kuid tundub, et sõbral ei ole probleemi.
Stardipaik - prügikast. Peeglid, olematu nähtavus - vaevalt mul mahti jääb neisse vaadatagi. Julgustavad sõnad juhendajalt tunduvad kui iroonia. Veel viimane küsimus väljasaadetavalt "Oled sa kindel?", toob muige väljasaatja näole koos enesekindla "Läksime" hõikega.
"Aeglussõit! Vedu! Sa pead tõkkepuu vahelt läbi mahtuma! Jää seisma! Vaata paremale ka! Suunatuli! Sidur kontrollib pöörde lõpuni! Vasak rida! Auto vasaku ratta asukoht!..." Tegutsen kui robot ja püüan õigeid hoobasid liigutada! Saatjaga koos on kiivrisse paigaldatud mõtetelugeja, täpselt küsimuse tekkides tuleb kõrva vastus. Hmmmm, peaks selle kiivri ärandama, oleks vist edaspidi kasulik.
Esimene ristmik läbitud, on tunne, et saavutus on tänaseks tehtud. Kuid just kiita saanud kiiver läheb vist järgnevaks tunniks rikki, plaat vol1 "Kiirenda" ja vol2 "Kiiremini" jäävad ringi käima ning mida aeg edasi, seda emotsionaalsemalt. No mida, kihutan kui loom mööda Turu tänavat, kõva 25 on juba sees! Teeremont lisab vürtsi, pergele küll, unustasin selle enne autoga läbi sõita. Õnneks tuleb plaadilt korduvate trackide vahele ka tööjuhendit.
Sõltumata minu vastupunnimisele kiirus siiski kasvab, emotsioonide amplituut on hirmuäratav. Pilk spidokale teeb käed nõrgaks, hullem veel põlved ka, seega parem ei vaata. Ning ei mõtle ka sellele, mis juhtub kui keegi peaks ette jääma või ma ise midagi ootamatut tegema. Seega, lülitan mõtlemise välja- oleme kolmekesi - tee, mina ja sõber. Ah jaa- Püha Vaim kiivris muidugi ka! Vastujuhtimine pakub armukesele lõbu ja tunnen, et vähemalt tema ei paanitse. Rahunen ka ise veidi ning avastan, et tuul on kevadine ja kevad on õitsel!
Vasakpööre peale raudteed Ülenurme peale. Vasakult lähenevad autod, näevad mind, kuid ikkagi lähenevad. "Keerake ära! Jääge seisma!" Kiirus on minu arvates liiga suur, käik on teine kuigi võiks olla esimene ja üldse võiks teha selle pöörde küll juhina, aga lükates. Sõber ei tunneta probleemi ja veab mind s...st välja. Ohhh, me ei kukkunud, ei sõitnud välja, ei tõstnud nokka, ei ... !!!! Tunne pani sõbra tantsima, kuid kiita sain mina. Tundub, et neil on oma sehvtid. Las olla.
Jõudsime tagasi. Jalad ei kanna, pea käib ringi. Hmmmm, olen seda ennegi tundnud parimatel hetketel. Aitäh, sõber, sinuga oli ülimõnus tunnike, mis möödus kui viiv.
No comments:
Post a Comment