Ei midagi erilist- magamata öö haige lapsega. Olematu vaba päev, mis oleks võinud mööduda päikese käes kügeledes, kuid on omandanud hoopis rohetäpse varjundi. Õnneks pakub mees võimalust enda jaoks aega võtta- väike massaaž ja kohtumine sõbraga jäävad siiski mu päevakavasse.
Lõõgastunud olek ja libe nahk ei lisa küll kohtumisel kindlust. Kiiruskatsed, mis eelmisel korral tehtud said ja sõpra nähes meenuvad, panevad adrenaliini taseme tõusma.
Istun sadulasse, kuid seekord ei otsigi turvavööd.
"Oo, sa oled rahulik!? Hoia mind kinni, liibu mu vastu!" nurrub sõber.
"Kuule, ma istun ju hoopis teisiti, nii lähedal ei ole me veel olnud!"
Imestades, kuidas on võimalik veel rohkem "munad paagis" istuda, läheme liikuma.
"Tunned, me liigume! Tule järgi!"
"Kiirendusega üles, slaalom alla, pidurdus ja kaheksa!" kostub juhendaja tööjuhis.
Kiirendus pole hull, käik läheb sisse ja slaalomis tunnen sõbra puusanõksu.
"Tee seda veel! See oli nii hea!" suudan sosistada kui juba olemegi kaheksas. Need keerutused võiksidki nii jääda... ooooooohhhhh.........
---
"Sõida boksi!" toob juhendaja meid maapeale tagasi.
"Ah, kas juba aeg täis? Me alles alustasime!" püüan tagasihoidlikult protestida.
"Sa lõid minu plaanid segi! Mul ei ole sinuga platsil midagi teha!" lisab juhendaja hävituslikult jätkates.
"Ei-ei, lase mul veel, palun, platsil mõnuleda!" püüan naudinguaega pikendada.
"Keegi särab nii, et kiivri alt on näha!" muigab linnast saabunud teine juhendaja ning lisab kolleegile- "Tee homme ettevalmistused ära, ülehomme läheme välja."
No comments:
Post a Comment