See lõpu lähenemine on ahistav- kurva emotsiooniga. Siis saab mõnu läbi, jääb vaid veel soorituse ilu või põrumise valu. On veel loetud asjad, mis peab ära tegema. Ringi kihutades püüan nautida iga sekundit, iga õpetussõna ja hetke salvestada. Isegi kahju on kui kuuled, et mõned käsud jäid lihtsalt ütlemata (nagu jalg piduril). Kõik sõnad on ju üles loetud, tallele pandud ja oma jälje jätnud.
"Sa naudid?"
"Täiega, aitäh sulle! Mulle meeldib su hääl kui sa kihutad, kiirendad! Ma kaifin kui sa tantsid"
"Lõdvestu siis! Hoia mind tugevamalt põlvedega, kuid õrnemalt ülalt - usu, me tantsime veel paremini!"
"Jah, ma tunnen! Jaaaaaaahhhhhhh.........."
Põike fenomen on põlved ja keha asend. See on võimalik! Juba kujuneb! Kui kaks korda järjest välja tuleb, siis saab lõpuks hakkama. Kuid 50ga platsil ringi kihutada on tsipa palju, miks nad muidu hoovide ette 30e märke panevad. Olen vist autogagi vaid korra sarnast nalja teinud, muidugi hullemas kohas- parklas ja lisaks kässariga ümber pööranud. Aga kaassõitja ei oleks pidanud mind nii tigedaks ajama.... Siin pole tigedust vaja, vaid nautimist!
No comments:
Post a Comment