Kui finiš on paika pandud, siis tuleb selle poole joosta. Ei ole mingit võimalust, et naudid veel protsessi, teed trenni ja süüvid iseendasse. On vajadus kindlal ajal teha kindlad tegevused rahuldaval tulemusel, on eesmärk lõpetada.
Tegelikult on veidi kahju- mõnu on pakkunud siiani just eneseületuse nautimine ja emotsioonide vaheldusrikkus, metoodika vaatlus ja õppimise jälgimine. Eneseanalüüs ja protsess... Lisaks kolm tundi nädalas sõitu, mida kardetavasti lõppjoone ületamisel väheneb.
Mis tunne on treeneril sportlase esitust vaadata? Kui tugevad on tema emotsioonid võistlusel?
No comments:
Post a Comment