Ei osanud arvatagi, et juba ammu planeeritud reis Nelijärvele sel nädalavahetusel nii tugevad emotsioonid esile manab. Ablikaasa, kes tavaliselt sel üritusel rattaga käib, tahtis vihmapilve kartes autoga minna, kui mina sellepeale ähvardasin ratta ärandada ja hoopis ise kaherattalist kasutada. Igatahes ähvardus toimis. Aga vaadata ma teda ei suutnud - kui ta linna piiril vastujuhtimisslaalomit tegema hakkas, tinistas täiega ära- silme ees läks mustaks ja näost läksin roheliseks. Äkki on see põhjus, miks juhendaja rattaga saadab? Õnneks pidas mees korra kinni, et kilekaid peale tõmmata ja rohkem ma teda ei näinud, sest ka sportautol on kiirendus ja piisavalt võimu...
Tund oli päeval olnud mõnus. Lausa uskumatult mõnus! Sõltumata minu tüüpilisest hirmust enne sõitu, või on see hoopis eneseviha saamatuse pärast, oli kõik ülinauditav. Tundus, nagu oleks juhendaja pakkunud võimaluse ennast hästi tunda, isegi vastujuhtimisslaalom oli kavas. Muidu peab pidevalt põikama, kuigi hoopis slaalom on niiiiii hea! Kujutan juba ette kuidas edaspidi maanteel sõitma hakkan ja suure vingerdamise peale politsei pidevalt puhuma paneb.
Jah, põiked. Kolme sõidutunni kohta on vaid kolm rahuldavat ette näidata, selliseid kus keha paigal ja ratas teeb soolot. See on tuntav, see on kaif! Ja siis proovid uuesti täis lootust nautida, kuid tulemus on taas puine vänderdus.
Sõidutund alapealkirjaga "Ma ei taha veel lõpetada, mul on hea", asendub küll statistiliset võttes olukorraga, kus järgmisel korral ei tule midagi välja. Aga ma tahan sõita! Ma tahan kogu aeg sõita! Annan endale aru, et see on maniakaalne. Eriti kui õhtuse ürituse enamik teemasid jälle motika juurde suunduvad, tekitades võõristust naiste seas ja segadust meeste hulgas. Kuigi tajun, et viimaste kordade areng ei ole nii kiire kui võiks (loe: olematu), on tekkinud niipalju usaldust, et oleksin võimeline üksinda pusima.
Siis ei oleks vähemalt nii piinlik.
Juhendaja pani paika finiši. Sinna on kaks nädalat. Kas tõesti...
No comments:
Post a Comment