"Ütlesin täna nõukogus välja, mis ma arvan!"
"Siis peaks midagi erilist tegema..." jäi juhendaja märkus minu poolt tähelepanuta ja tõsiselt võtmata.
Isegi siis kui juhendaja ratta küljest mingeid teipe eemaldama asus ja lõbustatult küsimusele vastamata jättis, ei osanud ma veel midagi hullu karta.
"Nagu näed, ei ole mul ratast."
"?????"
"Toeta mõlemad jalad maha ja hoia ratast kinni. Ma tulen peale"
"?????????!!!!!!!!!!!!!!!! Oi, ei!!"
"Sõidame. Mina enam jalgu maha ei pane, sina juhid."
"Kas sul elukindlustus on tehtud? Kas sa tead, mis sa teed?" Appi!!!
Õigus oli küll sellel, et hommikused tööasjad olid momentaalselt peast pühitud ning ainus, mis kõrvus kohises oli vererõhk. Ma ei julge iseenda eestki vastutada, nüüd veel juhendaja ka. See jääb minu südametunnistusele. Homne Postimees kirjutab - "Autokooli õpilane, kelle rattale oli teadmata põhjustel roninud ka sõiduõpetaja, sõitsid enesekindlalt kuid pidurdamatult reka alla."
Kohale jõudsime. Minu nägu vist ei olnud parimate päevade killast, pakkudes järjekordse aasimispõhjuse. Nüüd ma tean kui hea on üksi sõita, kui vaid oskaks ka!
No comments:
Post a Comment